Teate.. kui te tõesti tahate midagi, siis te saate selle, ükskõik kui ebareaalne see ka ei tunduks. Näiteks mulle jõudis alles hiljuti kohale, et ma tõesti elangi üksi kuskil välismaal, mõtlen iga päev “Mida ma täna õhtul söön ning mida peaks endale koju muretsema..?” või siis pean mõtlema asjadele, mis teoreetiliselt on mul juba olemas või tean (Eestis) – perearst, pangakonto, kuidas trantspordiga saaksin kooli, kuidas leida Taanis tööd jne. Nüüd ma küll mõtlen, et olen peast puhta soe.. kust mulle selline julgus üldse tuli?
Igatahes.. Olen siin kõigest veidi üle kuu (tegelikult JUBA) elanud ning teil pole õrna aimugi missuguse elukooli ma igast valdkonnast olen saanud.
Selle kohapealt tahaks öelda kõigile, kes vähegi saavad ja mõtlevad välismaale õppima minna, tehke seda! Btw, sain augustikuus veel TTÜ’sse sisse, erialasse, mida tahtsin õppima minna, kuid jäin suure hingepiinaga ikka Taani peale ning ei kahetse üldse! Alguses on muidugi raske keele, sisseelamise ja sõprade suhtes.. kuid nagu elu on näidanud, siis kõik tuleb ajaga (kuigi koolis on raske siiani). Ning tahan tänada ka enda vanemaid, kes reaalselt ütlesid “Sa peaksid Taani valima TTÜ asemel”, ka sel hetkel, kui ma mõtlesin, suva see kool, ei taha ega jaksa, annan alla… ja et nad võimaldavad mulle seda!
You are best parents ever, for real!

Pildid on tehtud väga ammu tegelikult, kuid mis seal ikka.. parem hilja kui mitte kunagi sellised suvised pildid 😀

Praegult on see faktide teema blogides üpris populaarne ning mis seal ikka.. siin ka minupoolsed 25 fakti. 🙂
PS! Mõned väiksed apsakad võivad videos ette tulla, loodetavasti ei pane te seda pahaks 🙂

Sandrast kuulsin ilmselt esimest korda Reijolt, kes on ühtlasi ta kursakas. Veidi hiljem avastasin, et tal on ka blogi (mis oli aasta tagasi) ja sellest ajast saati olen regulaarselt ta blogil silma peal hoidnud. Nimelt tegemist on väga andeka ja armsa tüdrukuga (või noh, kui tüdruk ta ikka on enam on, naisega), kes õpib ajakirjandust ja nagu mulle kombeks enda 15B-10K projektiga, siis soovin kaasata inimesi kõikidest erinevatest valdkondadest, kust vähegi võimalik.
Mis ma ikka enam lobisen, annan järje Sandrale üle .. 🙂

Räägi lühidalt, kes oled ja millega tegeled?
Olen Valgamaalt pärit, hetkel elan Tallinnas ja õpin ajakirjandust, blogin, vahel nikerdan ehteid… olen üpris tagasihoidlik enda kirjeldamisel

Miks just ajakirjandus?
 See otsus sai tehtud juba gümnaasiumis koolilehte tehes ja kui ühel õhtul teiste artikleit toimetades avastasin, et ma olen kuidagi nii rahulolev. Ja järgmistel päevadel, kui käisin koolilehe jaoks intervjuusid tegemas, tundsin, et olen õnnelik. Mind inspireeris see, et ma kohtusin läbi intervjuude nii vingete inimestega ja paljudest neist kiirgas positiivne energia, mis mõjus mulle hästi. Edasi liikusin step-by-step. Alguses kirjutasin artikleid Valgamaa noortelehele, olin seal kahe aasta vältel nii tegev- kui peatoimetaja ning siis töötasin suvereporterina maakonna suurimas ajalehes. Ajakirjanduse eriala valik oli asjade loomulik kulg.

Tegid koostööd ajakirjaga Anne & Stiil, mis on olnud kõige vingemad kogemused siiani?

Olin sel suvel Annes & Stiilis praktikal ja kogu seal veedetud aeg oligi kõige vingem üldse! Läksin kogu aeg sära silmis tööle ja tundsin end meelitatuna, et saan veeta suve enda lemmiku ajakirja toimetuses. Vapustav, kui tarkade, maailma näinud, inspireerivate, ilusate! ja andekate inimeste kõrvalt ma õppida sain. Olen paljudele naljatanud, et proovige vaid mulle öelda, et töö Annes & Stiilis ei ole prestiižne ja ma teile veel näitan! Need inimesed olid tihti tööl kella 8-9 õhtuni ja teevad väga professionaalset tööd!

Kuid eriti vahva oli moeseeria juures olla Anu Lensmenti assistent, olla üritustel Anne & Stiili korrespondent ning avastada, et vau, ma olen kogu aeg mõelnud, et mis tunne on mõnel suurel üritusel esiridades moeshowd vaadata.

Kas sinu silmis saab tänapäeval ühte blogipidajat mingit viisi ajakirjanikuks ka pidada?
Blogisfäär hakkab aina rohkem saama meedia üheks osaks, näen aina rohkem hästi kirjutatuid blogisid ja on riike, kus blogimine on üks ajakirjanduse oluline osa. Ent siiski arvan, et Eesti tasandil jääb blogi pigem eneseväljenduse viisiks. Ja võimaluseks väikeses Eestis silma paista.

Kuhu suunduvad su unistused seoses ajakirjandusega (kui see saladus ei ole)?
Kui Annes & Stiilis praktikal olin, siis mõni aeg enne minu viimast päeva ütles tegevtoimetaja mulle, et ta kujutab juba vaimusilmas ette, kuidas ma kümne aasta pärast ajakirjandusmaastikul läbi löön ja siuhh-sauhh tikkkontsades mõnest toimetuse uksest sisse astun. 😀 Ma ei oska seda hetkel nii hästi sõnadesse panna, nagu ta mulle ütles, aga ma olen talle selle visiooni eest nii tänulik. Ja mulle meeldibki elada nüüd selle visioonimulli sees ja mõelda, et ühel päeval asun tööle samas heas naisteajakirja toimetuses nagu seda Anne & Stiil on.

Missugune oleks su ideaalne päev?
Minu päev möödub ideaalselt siis, kui õhtul päevale tagasi vaadates tunnen, et olin igal hetkel parim versioon iseendast.

3 fakti sinust, mida teavad vähesed
– Umbes viis aastat on mu elu kimbutanud migreenihood ja mu lähedasemad sõbrad teavad, et pean alati kuhugile minnes valuvaigistid kaasa võtma

– Mu lõuad krõksuvad süües nii hullusti, et mul on lausa piinlik avalikus kohas süüa 😀 

– Tänu emale voolab minu veres ka slaavi veri

Mis kuuluks sul järgmise paari kuu wish listi?
Kindlasti-kindlasti Babushka mustriga kleit, tahaksin seda nii väga!

1-3 lemmikut riideeset sinu riidekapis?
Minu lemmikute asjade hulka kuuluvad hetkel need kaks asja. Oh So Retro jakike, mis ootab mõnel erilisel päeval kandmist ja valgevene mustriga sallid, mida otsisin kaua ning mille alla on hea külma eest peitu minna. Nagu näha, siis olen suur valgevene mustri fänn.

Laul, mis iseloomustaks sind kõige rohkem oleks ….
Bruno Mars – I don’t give up! – kui hommikul veidi pahur või kurb olen, siis see teeb küll tuju maruheaks!

Sandra blogiga saate tutvuda SIIN.

PS! Pean ära mainima ka, et need pildid, mis on ajakirjandusega selles postituses seotud, need on ainult üksikud tervest portsust, mida Sandra tegelikult mulle saatis!! 😀

Väike jutt Inglismaa laagri kohta enne, kui suudan unustada selle postituse üldse teha.

Olen käinud Brasiilia ja USA laagris, kuid Inglismaa ületas kõik ootused ja eelnevad kogemused. Inimesed olid SUUREPÄRASED, parimad sõbrannad koguks eluks ning oh neid pisaraid viimasel päeval.

Elasime kuskil laagris, linnast eraldatud, kuid meil oli oma baar siiski. Iga viimne õhtu lõpetasime seal, kuna päevad ise olid väsitavad ja VÄGA tegusad (ehk ei jõudnud isegi vetsu). Ronimine, matkamine, paadi ehitamine, jalgrattaga sõitmine, ekskursioonid jne jne..
Ööd olid seiklusi täis ja ma olin ruumis enda kahe parima sõbrannaga, ehk me olime “probleemne ruum number 19”. Iga viimne öö oli meiega üks kammajaa, nii et esimesel õhtul üks tüdruk oli ühe poisiga rannas, aga kuna neid ei leitud, siis taheti politsei ja helikopter kutsuda, jehu 😀

PS! Kõige suurem eneseületus oli mulle 15 kilomeetriline (minuarust veel rohkem) matk. Nimelt kuus tundi mäest üles-alla ja lehmade/lammaste keskelt 😉

Rääkida oleks meeletult, kuid lasen mõnel pildil ja videol enda eest rääkida 🙂

SISTERS – nende lähen järgmine suvi ka Itaaliasse 🙂

Ühte videot näete näiteks SIIT.

Siin tekkis paar küsimust veel selle teema kohta ning mõtlesin jagada kõikidega, mitte ainult nendega, kes kommetaaridesse viitsib vaadata 🙂

Kas kingad on modellidel ise olemas?
Eks kindlasti mingid kingad on modellidel olemas, aga kas need ka kollektsiooniga sobivad.. Enamasti disainerid teavad, mis värvi kingad sobivad kollektsiooniga kokku sobivad ja lasevad modellidel nendes värvides jalatsid siis kaasa võtta. Samuti leidub disainereid, kes annavad enda kingad modellidele ja kes otsibki vajalikus kingasuuruses modelle 🙂
Üks variante on veel laenutamine, aga kui modell juhuslikult mingi kriipsu kontsadele peale teeb, siis disainer peab ise kinni maksma. Samuti ma ei kujuta ettegi, kui paljud ja mis firmad laenutavad kingi, kuigi tean, et näiteks ERKI moeshow kaudu on see täiesti võimalik 🙂

Kas modellid on tavaliselt tuttavad/sõbrad?
Minul isiklikult on alati tuttavad ja sõbrannad modellideks. Minu elu teeb veel see kergemaks, et olen modellimaailmas olnud ja tänu sellele tean isiklikult rohkem modelle, kui mõni disainer 🙂
Kusjuures.. mul on mingi 2-4 modelli, kes on pmst kõigis mu kollektsioonides olnud.. Pean nad välja tooma, kuna nad tõesti nii super inimesed olnud – Eliisa, Annela, Eleriin ning samuti on ka Marie ja Mari-Ly pooltes vähemalt olnud 🙂

Kuidas koostada algset kavandit ning kas enne selle saatmist ka kollektsioon valmis teha? 🙂
Mingi ettekujutus, kuidas miski olema hakkab, on alati olemas.. aga tihtipeale ei kujune kollektsioon üldse nii nagu ette nähtud 🙂
Kuid.. minu soovitus või pigem kuidas mina teinud.. Joonistanud/kirjutanud kõik ideed, mis vähegi tulevad pähe, paberile ära ning nende põhjal teinud kaks kostüümi valmis, need kavandile joonistanud ja siis alles võistlustele saatnud.. Ma tegin Balance’ga nii, kuid lõpuks sain finaali ja pidin kuuga tegema kuus kostüümi valmis ehk pead arvestama ajaliselt ka – kas oled kiire õmbleja, kui kvaliteetselt tahad teha, viimistlemisaeg jnejne.. 🙂

Mis on saanud sinu kollektsioonist/tüdrukutest? Kas enam ei tule esinemisi sinu kollektsiooniga eestis ?
Kollektsioonid seisavad kodus ja mu tüdrukud (kui modelle pead silmas), siis ilmsed enamus neist käivad koolis edasi, kes astus siis ülikooli, kes keskkooli.
Aga tulevikust rääkides.. Siis mul blokk paberit Taanis kaasas, ehk joonistan enda ideed paberile ikka ning arvatavasti saadan enda kavandid ainult kahele konkursile Eestis ning kes teab, ehk leian midagi ka Taanist. Kõige tähtsamal kohal on hetkel kool ja siis õmblemine, kuna tean, et tulevikus õmblen ma niikuinii, saagu mis tahes! Kuid jah, hetkene plaan on talvel õmblusmasin Taani muretseda ja siis minna ajaga kaasa ning vaadata, kuidas asjadega hakkama saan 🙂

Esimene osa sellest SIIN.