Mis on parem, kui üks isuäratav ja mõnus hommikusöök.. ning kui see veel tuuakse voodisse? Kuna unimüts nagu ma olen, siis alati kui olen enda poisssõbral külas või ta siin, siis ma olen viimane, kes voodist ülesse saab, mis omakorda tähendab seda, et väga tihti juhtub nii, et hommikusöök tuleb minuni. Ma armastan magada, kohe kindlasti ja ma armastan neid päevi, mil ma ei pea voodist ülesse tõusma – nagu seda on täna! 

Konkreetselt need alumised pildid on tehtud teel Prantsusmaale, kui peatusime ühes kohvikus, kus oli imemaitsvad saiakesed ning muidugi kohv, mida mul sel päeval varajase ärkamisega mitu tassi läks kohe.

Olen seda postitust tahtnud teha juba mitu päeva, kuna nagu näete paremalt kõrvalt, siis “konkurss” lõppes ammu juba. Nimelt, kes võitis? 

Kahjuks pean ütlema, et mina kaotasin, ehk minu fotoseeria on parempoolne ja mu poisssõbra oma vasakpoolne. Tegelikult oli nii, et soovisin peaaegu samas kohas teha pildistamise, kui ta ütles “see on ju igav koht”, sellepärast otsisin nö. veidi põnevama koha, kuid sain kohe aru, et ta võitja ilmselt.

Igatahes, minupoolne “karistus” oleks olnud see, et ta oleks pidanud tulema minu Zumba trenni, kui selleks võimalus avaneb. Tema poolset “karistust” ei saa kahjuks öelda, kuna see väike inside joke, millest ilmselt Te aru ei saa :D.

Aitäh kõigile vastajatele ja kommeteerijatele!!! 🙂 🙂

Btw, kas Teile meeldib selline konkursi põhiline postitus?

Teate neid päevi, mil kõik läheb NII valesti kui vähegi võimalik?! 😀

Teen teile lühi kokkuvõtte eilsest päevast. Päev algas üpris okeilt, kui pidin minema tööle. Muidugi seal kell venis ja venis, kuid lõpuks sain tulema. Tulin pool tundi varem töölt ära, kuna teadsin, et pean ülikooli minema enda teistele tuutoritele abiks. Jõudes bussipeatusesse, tuli ka kohe minu buss ette, mis pidi 15 minutit hiljem tulema, mõeldes.. et see on vale buss, ei läinud ma sinna peale. Kui buss oli eest ära läinud, vaatasin ma siis ajakava ja avastasin, et nad on seda muutnud, ehk see oli minu buss. Ei bussi, mis tähendab kand ja varvas kodu poole. Täpsustuseks ütlen, et elan seitse kilomeetrit töölt. Jõudes kolm kilomeetrit käidud sain ka lõpuks järgmisele bussile. Kell muidugi läks ruttu, ehk jäin peale kõige tund aega kooli ka hiljaks. Nimelt eile toimus uutele õpilastele pidu ning kuna ma olin tuutor, siis sain ka sellest osa. Muidugi nalja sai palju, kohutavalt palju tantsitud ja uusi tutvusi – awesome night ühesõnaga! Kuid.. seal on muidugi kuid 😀 Ma ei arvestanud, et olen rattaga ja juhtus see, mis juhtub ilmselt iga veidi vipsis inimesega. Viis sekundit peale rattale istumist käisin ma pikali – üks poiss jooksis kohe minuni ja aitas mind, kuid avastasin, et mu lõug on lõhki. Okei, lähme edasi.. Mõni aeg hiljem keegi sõitis mu seljataga ja karjus midagi.. Mida ma tegin? Vaatasin taha ja kukkusin – yess, uued teksad katki. Well.. Kolmas katse. Ma ei saanud valgusfoori juures pidama ja sõitsin teisele otsa ning käisin pikali – ratas katki. Is it possible?! Ma olen aasta Taanis elanud ning mitte kordagi pole midagi sellist juhtunud. Muidugi linnas sai ka omamoodi komöödiat, kuid jumale tänu, ma jõudsin õnnelikult vähemalt koju! 

Pidin seda lugu Teiega jagama, kuna see ajab mind endiselt naerma. 😀

Meik alumisel pildil on Raili Salveti tehtud, ehk tegelikult veidi vana pilt. 🙂

Suvi hakkab läbi saama ning kool koos kõige kaasnevaga on jõudnud viimaks minuni ja ausaltöeldes ootasin ma sügist, et alustada uuesti, tulla Taani tagasi ja kogeda kõige algusest peale – pean just silmas uusi inimesi, pidusi ja kõike muud. Teisipäeval kohtusin uute GMM (Global Management and Manufacturing) õpilastega ja tõsiselt vinge klass on seal. Kõik on enam-jaolt minu vanused, võtsid mind kohe omaks ning tõsiselt lõbus on olnud – poleks arvanudki seda. Muidugi sellega on kaasnenud palju uut tutvust ja toredaid inimesi. Kõige vingem on muidugi see, et olen tutor neile ehk nad küsivalt mult kuidas mis on olnud – alustades loengutest, projektidest kuni juhendajateni.. tunnen kuidagi nii hästi end, et olen jõudnud nii kaugele! 🙂

Shorts and shoes – Primark, Blouse – HERE

Nii uskumatu kui see ka poleks, täpselt aasta tagasi kolisin ma enda kümne (23 kilogrammiga täpsemalt) Taani ning asusin omapead elama linnas Odense. Peaees tundmatusse kohta hüppamine lõi küll jalad nõrgaks, kuid võin julgelt öelda, et see oli mu elu parim otsus. Muidugi alguses oli raske kõik, rääkimata sellest, et pidin loobuma tantsimisest ning ei saa näha peret peaaegu igal nädalavahetusel nagu paljud Eesti tudengid. See aasta on mind igati iseseisvamaks teinud – tutvunud NII paljude uute inimestega, uued väljakutsed, uued uksed on avatud mulle.. and that’s awesome! Omades seda reisipisikut nüüd, võin öelda, et uued riigid oodavad mind, muidugi järgmine aasta, mil kavatsen ilmselt Erasmuseks minna ning Internship vajab tegemist.. ja mu thesis 😀 Samuti magister jne.. jne.. 

Kel vähegi võimalus, ma soojalt soovitan, kui te välismaal ei õpi, siis minge Erasmuseks/Over sea programmiga välismaale! Te ei kahetse!

Allpool väike meenutus eelmisest aastast.