SINGLE VS. DISTANCE

//I’m sorry, this time only in Estonian

See pealkiri on täpselt oktoobri algusest peale oodanud postituse tegemist. Kes teab mida olen oodanud – kas julgust see teema üles võtta või minna tagasi minevikku või üldse hirmutab mind mõte, et olen järjest sellises situatsioonis ning elu on käänulisem kui arvasin. 

Ma tegelikult ei taha enda mineviku üles tuua, kuna olen just nimelt kolm korda taolises situatsioonis olnud. Kes on mind juba aastaid jälginud, siis teab, et mu elus on olnud eestlane. Taanis sakslane. Ning ega sa ei pea suuremat sorti geenius olema, et aru saada romaanist Pariisis, mehhiklane.
Täpsustuseks, hetkel olen vallaline hing. Kui vaadates neid rahvuseid siis aina keerulisemaks situatsioon läheb. 😀

Mismoodi meie teed nüüd siis lähevad?
Kui tugev on meie usaldus?
Kui tugevad tunded on?
Kas elades teises maailma otsas on seda väärt või ei?
Kuhu kumbki meist kolib?

Küsimused küsimuste järgi.
Ilmselgelt kõikide paelade lahti harutamine on keerulisem olles sadade-tuhandete kilomeetrite kaugusel.

Iga suhe on erinev ning tegelikult ma ei saagi seda teemat üldiselt kommeteerida, vaid enda vaatenurgast ning kogemusest.
Mõnele sobibki just taoline suhe, kuid ma olen kohe kindlasti vastupidine. 

Pöördudes tagasi pealkirja juurde. Vaba vs. kaugsuhe. Tulemus on kui sama, kaaslane ei viibi su kõrval ning õhtusööki sööd ikkagi üksi. Samas, viimase viie aasta jooksul on mulle selgeks saanud, et on inimesi kelle nimel tasub pingutada ning võidelda igasuguste segavate faktorite vastu. Usaldada isikut, kes võib-olla on 1000 kilomeetri kaugusel ning uskuda, et ükspäev siiski sulandub meie tee üheks.
Isegi kui mu mõttes keerleb lause, lootmine on lollide lohutus. 

On kaks asja mis teevad kaugsuhtest suhte. Usaldus ning kompromiss.
Sa ei saa elada Hispaanias, mis on su üks unistusi, kui vastaspool ei soovi seda. Vaba hingena mine või Antartikale. Sa pead usaldama teist poolt, isegi kui tead, et tal teisel pool maakera ehk tal time of his life. Vaba hingena sai pea toalistele asjadele mõtlemagi. Peab leidma viisi, kuidas võimalikult tihti näha ning arvestama teistpoolust enda plaanidesse. Lähed jõuludeks Eestisse, aga pead ju leidma võimaluse tema perega ka olemiseks. See on raske ja keeruline.. ning isiklikult mulle natukene nukker ka. 

Aga kui oledki “loodud” taolisesse ellu, kus you have to make it work with Him. Kuna mulle ausaltöeldes tundub, et see on just minu elu, hah. 

Ma ei oska end kuskil sisse seada või kuhu üldse peaksin sihtima enda tulevikuga? Nagu ühes postuses mainisin, siis minu tulevik oleneb enamasti siiski mu kaasast. Kõige hullem kaugsuhte juures on see, et okei, sa pingutad ja võitled suhte nimel, kuid mis siis, kui kokku kolides leiad külgi mis sulle ei istu. Mis siis, kui te ei sobi kokku. Kogu need higi ja pisarad ei millegi jaoks? Ma arvan, et see on mu kõige suurem hirm. 

Vaba vs. kaugsuhe.
Üksinda olemine vs. üksinda olemine.
Toetuseta olemine vs. toetuse olemasolus.

Ega suurtsorti vahet ei olegi, kui ainult see, et sa tead et in the end sa ei ole üksi ning eks see olegi kõige tähtsam. Kui inimene on seda väärt, siis sa oskad neid olukordi rohkem hinnata, kui üle kahe kuu viimaks näete.. vabana sa oledki vaba ning silmarõõm siin ja seal, kuid päeva lõpuks kas see on see, mida sa elus otsid ning mis sind õnnelikuks teeb? Nii võib ju terve elu olla, kuid kui oled seikleija hing, siis tuleb samasugune seikleija enda kõrvale leida. Ja nagu jällegi, mis on minu olukord.

Jutu lõpuks ma ei oskagi öelda, mis on parim olukord, oskan vaid öelda, et kui inimene on seda väärt ja on säde, siis toimub üks koostöö koostöö järel.
… Ma olen lihtsalt enda mõttemaailma siia kirja pannud. Selleks ju blogi ongi? Loodan, et kedagi ei riiva selle jutuga ning kindlasti on erinevaid arvamusi. 

Loodetavasti saan ühel päeval teha Temaga koos video teile ning rääkida kahepoolsest arvamusest. 🙂