MOVING OUT, AGAIN…

… Ja jälle pakin ma kohvrit ning pean hüvasti jätma hetkese elukohaga…
Iga nelja-kuue kuu tagant kolida võib jätta küll ebastabiilse enesetunde, kuid pean tunnistama, et nüüdseks võtan taolisi olukordi lihtsamini omaks. Ma olen leppinud selle ideega, et ma ei saa takerduda elukohtadesse ning ükskõik kui hea olukord on, kõik muutub..
IGA VIIMNE PÄEV.

Eelmise aasta sügisel, mil pidin Odensest ära kolima.. Ma nutsin, mu jalad värisid. 
“Mis must saab?”
Ega me ei teagi enne mis meist saab, kuni viskame end tundmatusse ning peame leidma tee sealt välja, üksinda.

Ilmselt pole Teile ka üllatuseks, et augustis-septembris kolin Kopenhaagenisse tagasi.
Muidugi Odense on ka veel valikus, kuid ma lihtsalt ei oska enam väiksemas linnas elada.
Rakvere? Odense? Pariis? Kopenhaagen?
Kopenhaagen on kõige ideaalsem variant nendest kõigist – kuid ma ei välista, et üks päev võtan hullupöörasemaid otsuseid vastu. Mis ei välista? Kohe kindlasti ma kolin mingiks perioodiks Euroopast välja ning panen end proovile.
Elu on üks suur seiklus.

//.. and again I’m packing my suitcase and saying goodbye to my current room..
After every four-six months of moving – it may feel unstable, but I must admit, I get used to it. I accept the idea, that I cannot hold on places or things or something else like that – every single day life changes.

Last year on autumn, when I moved away from Odense.. I cried, my legs were shaking.
“What will happen with me?”
We never know, until those changes happen and you need to find your way out of them, alone.

I guess it’s not a surprise, that on August-September I will move back to Copenhagen.
Of course Odense is still an option, but I honestly prefer Copenhagen more.
Rakvere? Odense? Paris? Copenhagen?
Copenhagen sounds like the best option from all of them – but I’m not excluding also that maybe one day I may live even some another place, out of Europe. Actually that’s one of my dreams as well.
Life is one big journey.