SKYDIVE AND WAKEBOARD IN MEXICO

Viimane päev Mehhikos pidi olema eriline ja nii otsustasimegi D’ga, et miks mitte teha langevarjuhüpe? Tegelikult oli see natuken kallis, kuid ma ei kahetse, kuna päeva lõpuks oli mulle tähtis kellega ma seda hüpet teen ja kuidas elu naudin. Täpsustamiseks, siis maksin selle eest umbes 90€. Kui nüüd päris aus olla, siis me tegelikult ei saanud päev varem isegi kinnitust, et hüpe ikka toimub, kuna otsustasime selle kasuks liiga hilja, mistõttu järgmisel päeval sõitsime kohapeale umbes 3 tundi ilma et teaks, kas lendame või mitte.

Sinna jõudes sai meile kiirelt selgeks, et hüpe ikka toimub. Esimese samm oli lugeda läbi hispaaniakeelne leping, mis oli öelnud umbes et ‘Kui surma saad, siis vastutus sinu peal’. Okei, korrutasin endale, et midagi ei juhtu. Lepingule alla kirjutatud ja raha üle antud ning läksimegi esimese vahetusega lennukisse.

Nalja pakkus muidugi ka see, et meie vanematel ei olnud teadlikudki, mida me oleme tegemas. Saatsime siis ühe lihtsa lause enda emadele ja reaalselt mõlemad emad vastasin ‘KAS SA OLED HULLUKS LÄINUD?’. Seal edasi me ei vastanudki, vaid läksime lennukisse.

Istudes seal lennukis, siis mulle tegi nii nalja, kuidas tundsin, et lähen järjekordsele lennureisile – ma lihtsalt ei saanud aru, mida ma kohe-kohe teen! Siis avasid nad ukse ning järsku inimesed mu eest kadusid ja minu juhendaja hakkas mind tõukama uksepoole – enam polnud nii naljakas, HA-HA…

Appi, kui ma olin seal uksel *MIDA MA TEEN????!!!* ning järgmisel hetkel oli juba uksest väljas. Esimesed sekundid ma ei saanud hingata ning peast käis ainult läbi “proovi nautida!“. Kuidas ma naudin, kui hingata ei saa? 😀 Igatahes, ühel hetkel läks olukord paremaks, mil juhendaja avas langevarju.

Seda 5 minutit ei anna sõnadesse pannagi ja emotsiooni, mis endaga kaasa sain seal. D maandus just enne mind ning me olime sellises ekstaasis, et läheks kohe uuele ringile. Samuti mul oli super juhendaja, kes lihtsalt tuletas mulle meelde, et ma ei mõtleks tehnikale nii palju taevas olles, vaid naudiksin seda kõike.

Ega me teadnudki, mida edasi teeme, kuid teadsime, et kuskil seal lähedal on järv – taevast siiski nägime ju. Võtsime siis suuna ühele tundmatule teele, mis viis meid paatideni ja tegime diili ühe paadijuhiga. Olime siis järvel tunnikese ja sõitsime nii tuubi ning veelauga ringi – isegi mina sain peale mitut katset püsti (nimelt see oli mu täitsa esimene kord).

Peale enda retsimise ning peavaluga (kuna lendasin päris valusasti vette sellelt tuubilt) liikusime ühte rannaklubisse, kus tellisime kokteilid ning friikad ja nautisime päikest. Kõik oli tõesti suurepärane ja midagi paremat ei andnud mul küsidagi tol hetkel.

Kusjuures, teel tagasi auto juurde mõtlesin veel endamisi, et kõik on nii ideaalne ja korraks käis peast läbi, et aeg võiks seisma jääda. Minu naljaks ma vastasin enda mõttele ‘Ei, ma ei tahaks, et aeg seisma jääks’, põhjuseks, kuna see oli ideaalne just tollele hetkel, kuid sellest piisas, et saaks edasi liikuda.

Ja lõpetuseks video tollest päevast

Click more for English

My small wish during the trip was to make the last day special and so we did as well. Day before the last day we decided to go to Skydive, however, as we decided it so late we didn’t get confirmation to it. Day after we woke up quiet early and just went there, without knowing will we jump or not.

As we arrived there, we got a confirmation and a contract, which said if it ends with a death, it’s my responsibility. Haha, well, let’s hope anything will not happen. Funny part was that actually my and D’s parents didn’t have NO clue what we are about to do. So we sent just a simple sentence to our mothers and only answer what we got literally from both of them ‘ARE YOU CRAZY?’.

We went with the first round and actually I didn’t understand what I’m actually about to do as I felt like it’s another plane trip. THEN they opened the door and I was like ‘SH*T what I’m doing?’, haha.. After seeing several people jumping out of the door, it was my turn. First seconds I couldn’t breathe actually, but after while it got better. It was such an amazing experience and energy shot! It was crazy and don’t regret it at all.

After it we decided to go to a lake, where we wake-boarded and tubed. Oh damn, my headache after was killing me, even though I got on the board – it was m first time to wake-board. Also we went to a beach-club for an hour, where we ordered french fries and drunk some cocktails – it was literally a perfect day.