VÄLISMAAL ELAMINE – MINNA VÕI MITTE MINNA?

Täna Taanis.

Homme Pariisis.

Ülehomme Rootsis.

Läbi sotsiaalmeedia just selline mu elu ilmselt paljudele jälgijatele tundubki. Olen elanud välismaal nüüdseks ligi 4,5 aastat ning kolisin Taani kohe peale keskkooli – ei teadnud keelt, inimesi, riiki ning küsides endalt „Mida sa teed Birgit?“. Kui päris aus olla, siis üks suurimaid tõukeid välismaale kolimiseks oli, et soovisin mitmetele inimestele tõestada, et nende arvamus minu kohta ei vasta tõele. Peamine ’lugu’ mis minuni jõudis oli et:

„See tüduk ei jõua elus kuhugi.“

Nagu endale kohane, pidin neile vastupidist tõestama, endal jalad all kui makaronid, kui tehtud see sai.

Oskan nimetada lugematul arvul inimesi enda ümber ning ilmselt ka lugejaid, kes sooviksid välismaale minna, kuid miski kui takistaks neid. Muidugi on see üks raskemaid ja suurimaid samme, mida võid elus teha ning ilmselt peale seda sammu, su elu pole kunagi enam endine ning olevevalt kust küljest vaadates, siis enamasti ikka positiivses mõttes. Soovisingi rääkida teile sellest ideest ning enda isiklikest mõtetest välismaal elamise ümber.

MINNA VÕI MITTE MINNA?

Mida ilmselt paljud vanemad rõhutavad, siis nende võimalused olid vägagi erinevad meie omadest. Kohati nii meil kui ka neil on tekkinud mõttemaailm, et peame olema seikluslikumad kui meie vanemad, kuna back in the days oli maailm neile palju väiksem kui hetkel meile. See öeldud, siis tegelikult kolisin ma välismaale tänu enda vanematele, kuna nädal enne Taani kolimist ma muutsin enda meelt ja ütlesin, et jään Eestisse.. mu vanemad olid need, kes suutsid mind jälle ümber veenda, mille üle ma ääretult tänulik.

Nüüdseks räägime kõik igapäevasel reisimisest, võimalustest ning soovides, kuhu võiksime minna. Reisimine ja välismaal elamine on nüüdseks kui raamatus lehekülje keeramine, mitte uue raamatu ostmine. Me oleme rahutud, kuna soov reisida ei kao meie seest, kuid kartus võidab tolle soove, mistõttu soov jääb sooviks.

Isiklikult usun, et sa pead olema loodud selliseks inimeseks, kes julgeb vastu võtta suuremaid otuseid ja muuta enda elu 100%’lt. Sul peab olema tuhin nägemaks, mis toimub väljaspool kodumaa piire. Tuues vastupidist näitet, siis isegi kui sul oleks kõik uksed avatud ja teoreetiliselt võimalus minemiseks, kuid isikult tunned, et sobid enda keskkonda rohkem (hetkeses olukorras Eestisse), siis isegi su soov ei viiks sind lennupiletite ostmiseni.

Ma ei saa kõigi eest rääkida, kuid soovin uskuda, et nii mõnedki teist on reisinud, samas, paljud teist on reisides öelnud „Ma näen end siin elamas“. See on parimaid näiteid, et sa sooviksid tegelikult välismaal elada kas või lühikest perioodi, kuid hirm peatab sind. Ma ei heida seda ette, kuna kujutan ette kui hirmutav oleks ühel päeval öelda töökohast ja elamisest ära, samal ajal Goodbye pidu sõpradele korraldades.

AEG MÖÖDUB NING VANANEB KIIRESTI

Mida vanus edasi, seda raskemaks sellised otsused muutuvad, kuna aja möödudes saame ka mugavustsooniga suuremaks sõbraks. Fakt on see, et mida aeg edasi, seda raskem enda elu ümber voolida ning kohanduda uude keskkonda, ehk kui sul on tahe minna välismaale, siis tee seda as soon as possible. Mida noorem oled, seda suurema tõenäosusega hüppad hulljulgelt tundmatusse vette.

Ärge nüüd valesti aru saage. Ma tean ka vanemast generatsioonist inimesi, kes kolivad välismaale ja loovad enda elu täiesti nullist ning selles ei ole samuti midagi halba. Pigem minu mõte on, et see võimalus, et kolid välismaale 50-aastaselt on väga väike.

SAA TUTTAVAKS PÜSIMATUSEGA

Ma kohati usun, et see kuidas me välismaal elades muutumine, oleneb paljustki inimesest endast, kuid ühte võin kinnitada enda ja teise kogemuste pealt. Alustasin postitust sellega, kuidas reisin ühest riigist teisse. Välismaal elamisega tekkibki soov näha maailma rohkem, mistõttu kohati muutud püsimatuks. See ei tähenda seda, et sa ei soovi püsiv olla, lihtsalt see soov näha, olla ja teha on suurem, kui elades kohas, kus alati oled elanud. Eesti jääb alatiseks sinna, kus see on, ilmselt ka kodu, kuid kohati tunneme, et peale välismaal elamist kõikjal on kodu.

Me aktsepteerime uusi keskkondi lihtsamalt ning kohandume sinna, kuhu vaja.

Mida ma oskan enda kogemusest rääkida. Jah, ma igatsen stabiilsust ja sisustamisest enda korterit, kuna tean, et elan seal kauem kui kuud-mõned aastad. Kuid julgen ka öelda, et hetkel ma ei oskaks enda elu teistmoodi ette kujutadagi. Ma olen harjunud lendama ning koju tulemine on magusam kui kunagi varem, see öeldud, luban ka uuel aastal tihemini kodus käia. 🙂

Pictures by Gabriel Miranda.

Teine postitus tulemas, kus räägin kust alustada, kui soovid välismaale kolida.