SUPERWOMAN WITH BIG S

TÖÖTAME, ET MAKSTA RAVIKULUSID

Selline tunne, et kõige väiksema stressiga eluperioodid on siis, kui oled alaealine või juba pensionieas. Miks? Alaealisena võisin rahulik olla, kuna olin kindlustatud enda vanemate poolt. Pensionieas, kuna selleks ajaks olen terve elu rüganud tööd ning justkui peaksid nautima kogutud raha. Mitte et minu Eesti pension on palju lubav, mis on hetkese seisuga kõigest 24€.

Ärge nüüd valesti aru saage. Olen enda eluga rahul ning stress on kõrvaldane nähtus. Küll aga vaadates ringi, siis võin rääkida, et sõna ‘stress’ on igapäevane nähtus.

Olgem ausad, elu on irooniline. Me kasvame üles ning terve elu töötame selle kallal, et vanaduspõlves rahulikult olla. Enamus inimesed kahjuks ei ole selles eas võimelised reisima tänu tervisele või kõiki neid tegemata tegevusi teha, kuna olid liiga hõivatud raha teenimaks.. et elada rahulikult elu viimastel päevadel. Mulle kõlab see nagu teenitud raha, millega saab ravikulusi maksta.

Olen alati enda vanematele öelnud, et ma saan hakkama. Ühte või teist pidi, ma saan hakkama ning mulle pole vaja midagi hoida. Samuti, olen neil alati olemas just nagu nad on mul olnud olemas. Tuletage enda vanematele meelde reisida ja teha asju, mida nad on alati soovinud teha. Raha tuleb ja läheb, see on loomulik voolavus.

Ja sina, kui kahtled kas teha midagi või mitte, tee. Elu ei jää seisma.

Täna tööl lõunatades tuli välja, et Taanis on selline grupp inimesi, kes keelduvad ütlemast, et nad on täiskasvanud. Jah, nad on abielus, neil on lapsed.. võib-olla isegi 40+ aastased, kuid nende silmis on nad endiselt noorukid. Sel hetkel tuleb muidugi meelde olukorrad, kui oled enda vanematele kogemata öelnud “vanemas eas nagu teie..”, mille peale tuleb sähvatus tagasi “mismõttes, ma veel noor”.

Ausalt. Ma saan sellest aru. Sõna ‘VANA’ ei kõla nüüd kõige paremini ning ilmselt ma isegi ei ütleks enda kohta ‘oh, nüüd olen vana’. Vähemalt mitte enne 60 aastaseks saamist. Ma endiselt mäletan seda aega, kui just sain 18 ja mõtlesin, et olen nüüd täiskasvanud. Nüüd, kuus aastat hiljem, vaatan 35 aastaseid… 42.. siis mul on tunne, et mitte keegi meist täpselt ei tea, mis on elu või täiskasvanuks olemine. See ehk nüüd liialdatud, kuid elu on kui tsirkus.

Ehk siis.

Mis on ‘täiskasvanuks olemise’ definitsioon?

“A person who is fully grown or developed.” 

Teised artiklid kirjutavad, et oled täiskasvanud siis, kui vastutad enda tegevuste, sisse- ja väljatulekute eest. Kas see tähendab, et olin täiskasvanud juba 19-aastaselt? Olematu teooria põhjal jah, kuid reaalsuses?

Nüüd tuleb välja, et uuringute põhjal enamus inimesi ei tunne, et nad oleks täiskasvanud kuni 29 aastaseni. Täpsustades, et kunagi ammu-ammu oli elu struktuur väga selgelt välja joonistatud. Kool. Abielu. Pere. Töö. Vanaduspõlv. Millal sinu vanemad abiellusid? Minu ema abiellus 20-aastaselt. Nüüdseks 30 aastat issuka kõrval. Tehke järgi eksole..

Kas tänapäeval see tuleneb sellest, et meie elu on nii lahtine ja avatud? Ehk tuleneb sellest, et meil on nii palju võimalusi lauale pandud? Me soovime olla kellegi kõrval, kuid ei soovi ‘silti’ suhtele. Soovime stabiilset sissetulekut, kui samuti ei taha olla kellegi alluvuses. Või soovime reisida ja olla see ideaalne Instagrami konto, samas enda kodu ja stabiilne elu tundub ka mõnusalt.

Ma otseselt ei soovigi kuhugi nagu jõudu, vaid saada kõik need mõtted enda peast välja. Tühjendada ja kustutada need failid. Lihtsalt… Proovin aru saada, kuidas saaksin enda elu kõige tervislikumalt ning soodsamal viisil elada.

No comments

There's no comments to this post. If you find the post interesting, let me know.

Write a comment

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

 

Næste indlæg

SUPERWOMAN WITH BIG S