TÖÖTAME, ET MAKSTA RAVIKULUSID

Selline tunne, et kõige väiksema stressiga eluperioodid on siis, kui oled alaealine või juba pensionieas. Miks? Alaealisena võisin rahulik olla, kuna olin kindlustatud enda vanemate poolt. Pensionieas, kuna selleks ajaks olen terve elu rüganud tööd ning justkui peaksid nautima kogutud raha. Mitte et minu Eesti pension on palju lubav, mis on hetkese seisuga kõigest 24€.

Ärge nüüd valesti aru saage. Olen enda eluga rahul ning stress on kõrvaldane nähtus. Küll aga vaadates ringi, siis võin rääkida, et sõna ‘stress’ on igapäevane nähtus.

Olgem ausad, elu on irooniline. Me kasvame üles ning terve elu töötame selle kallal, et vanaduspõlves rahulikult olla. Enamus inimesed kahjuks ei ole selles eas võimelised reisima tänu tervisele või kõiki neid tegemata tegevusi teha, kuna olid liiga hõivatud raha teenimaks.. et elada rahulikult elu viimastel päevadel. Mulle kõlab see nagu teenitud raha, millega saab ravikulusi maksta.

Olen alati enda vanematele öelnud, et ma saan hakkama. Ühte või teist pidi, ma saan hakkama ning mulle pole vaja midagi hoida. Samuti, olen neil alati olemas just nagu nad on mul olnud olemas. Tuletage enda vanematele meelde reisida ja teha asju, mida nad on alati soovinud teha. Raha tuleb ja läheb, see on loomulik voolavus.

Ja sina, kui kahtled kas teha midagi või mitte, tee. Elu ei jää seisma.

Täna tööl lõunatades tuli välja, et Taanis on selline grupp inimesi, kes keelduvad ütlemast, et nad on täiskasvanud. Jah, nad on abielus, neil on lapsed.. võib-olla isegi 40+ aastased, kuid nende silmis on nad endiselt noorukid. Sel hetkel tuleb muidugi meelde olukorrad, kui oled enda vanematele kogemata öelnud “vanemas eas nagu teie..”, mille peale tuleb sähvatus tagasi “mismõttes, ma veel noor”.

Ausalt. Ma saan sellest aru. Sõna ‘VANA’ ei kõla nüüd kõige paremini ning ilmselt ma isegi ei ütleks enda kohta ‘oh, nüüd olen vana’. Vähemalt mitte enne 60 aastaseks saamist. Ma endiselt mäletan seda aega, kui just sain 18 ja mõtlesin, et olen nüüd täiskasvanud. Nüüd, kuus aastat hiljem, vaatan 35 aastaseid… 42.. siis mul on tunne, et mitte keegi meist täpselt ei tea, mis on elu või täiskasvanuks olemine. See ehk nüüd liialdatud, kuid elu on kui tsirkus.

Ehk siis.

Mis on ‘täiskasvanuks olemise’ definitsioon?

“A person who is fully grown or developed.” 

Teised artiklid kirjutavad, et oled täiskasvanud siis, kui vastutad enda tegevuste, sisse- ja väljatulekute eest. Kas see tähendab, et olin täiskasvanud juba 19-aastaselt? Olematu teooria põhjal jah, kuid reaalsuses?

Nüüd tuleb välja, et uuringute põhjal enamus inimesi ei tunne, et nad oleks täiskasvanud kuni 29 aastaseni. Täpsustades, et kunagi ammu-ammu oli elu struktuur väga selgelt välja joonistatud. Kool. Abielu. Pere. Töö. Vanaduspõlv. Millal sinu vanemad abiellusid? Minu ema abiellus 20-aastaselt. Nüüdseks 30 aastat issuka kõrval. Tehke järgi eksole..

Kas tänapäeval see tuleneb sellest, et meie elu on nii lahtine ja avatud? Ehk tuleneb sellest, et meil on nii palju võimalusi lauale pandud? Me soovime olla kellegi kõrval, kuid ei soovi ‘silti’ suhtele. Soovime stabiilset sissetulekut, kui samuti ei taha olla kellegi alluvuses. Või soovime reisida ja olla see ideaalne Instagrami konto, samas enda kodu ja stabiilne elu tundub ka mõnusalt.

Ma otseselt ei soovigi kuhugi nagu jõudu, vaid saada kõik need mõtted enda peast välja. Tühjendada ja kustutada need failid. Lihtsalt… Proovin aru saada, kuidas saaksin enda elu kõige tervislikumalt ning soodsamal viisil elada.

SUPERWOMAN WITH BIG S

Endale tähele panemata inimesed küsivad mult ‘kuidas sa jõuad?’.

Saan ise ka aru, et mu elus on nii mõndagi hetkel toimumas, kuid ilmselt teen tasa viimased seitse kuud, mil olin töötu ning hommikul ärgates ei teadnud isegi mis päev on. See periood, mil pidin aja maha võtma, andis mulle vaid jõudu, et edasi liikuda selles tempos, mida ma naudin.

Ühes päevas kooli, tööle, kahte trenni, hoida äri käimas ning õhtul tegemaks kindlaks, et uinun enda kaaslase kõrval. Leian, et on väga kerge ära eksita enda teekonnal. Kõnnid ühtepidi, kuid teine teeots tundub ahvatlevam.

‘You are superwoman.’ they say.

Hetkel ma istun enda voodil, kus riidekuhi peal ning põrandal asetseb avamata kohver.. juba kolm päeva. Ma pole jõudnud koristada enda tuba, rääkimata sellest musta pesu hunnikust, mis on kogunenud nii suureks, et pean lausa ühe pesupäeva korraldama. Ma pole jõudnud trenni viimased nädal aega, arvestades, et muidu käisin kolm korda nädalas. Jajah, homme on koristamis päev ja samuti lähen trenni.

Kõva ‘Superwoman’ selle peale.

Inimesena me ei tunnista telgitaguseid. Meile meeldib rääkida asjadest, mis paneb meid teiste silmis särama, ilma et nad teaksid, mis tegelikult toimub. Üks inimese kirjutas hästi alles hiljuti – kas te olete kunagi selle peale mõelnud, et me lisame ühe pildi Instagrammi, kuid ilmselt valisime selle ühe pildi välja 20 seast. Me valime selle kõige parema ja ilusama momendi, mida teised inimesed sooviksid samamoodi kogeda.

Kui inimene küsib minult, et kuidas ma jõuan, siis asi ei ole selles, et Sina ei jõuaks. Asi on su tahtmises ning Sinu sihtides. Selle jutu peale tuleb meelde pilt “Also Beyonce has 24 hours every day”. Kuidas aga hoian end järjel, see on juba teine lugu ning Minu lugu, kuid jagan ka Teiega ja loodetavasti see inspireerib teid samamoodi.

  1. Aastat alustasin ma “2018 GOALS” listiga ning juba täna koostan “2019 GOALS” listi. Miks? Kuna endalegi tähelepanemata avasin, et olen enamus 2018 eesmärgid peaaegu ära täitnud, nii rasked kui need ka ei ole. Iga viimne päev olen vaikselt töötanud selle kallal, et oleksin samm lähemal enda sihile, mis võib puhtalt olla kasvõi emaili saatmine – samm seegi.
  2. Samuti on ääretult tähtis, et kui sa oled tööl, siis sa pühendad kogu aja tööle, et saaksid kõik ülesanded täidetud. Või näiteks oled ülikoolis, siis keskendu 100% õpingule, et saaksid kõik materjali kirja, mitte et see ei koguneks hiljem su to-do list’i. Mida ma tahan öelda sellega. Ükskõik millega sa tegeled parasjagu, ole 100% selle sees mitte poole silmaga juba järgmise tegemise juures.

LIMIIDID

Limiitide seadmisel on omad plussid ja miinused. Ma tunnen harva limiite, kuna tahe on tihtipeale suurem kui hirm ise. Tean, et selleks et midagi saavutada, tuleb ka midagi teha. Ilmselt see tuleneb sellest, et minu elu on üpris kindlustatud olnud suurema osa ajast, kui just mitte kogu elu. Rääkimata sellest, et minu maailmapilt on suurem, mida saad kogeda ainult siis, kui elad mingi eluperioodil välismaal.

Kui sa kardad midagi teha, mõtle mida võid kaotada selle tulemusel? Kui midagi, siis miks mitte proovida? Kui raha, siis kui suurel kohal on raha sinu elus? Küsi endalt küsimusi ja aruta asjad endamisi läbi.

Mul on lugu teile.

Enne 12 klassi ma töötasin kohvikus, kuna tahtsin omada ‘kogemust’ enda CVs. Tahtsin, et ma oleksin kindlustatud ettekandja tööks. Teisisõnu, ma seadsin endale limiidi, et peale keskkooli saab minust ettekandja. Minu kaks maailma ei töötanud käsikäes, kuna sama ajal ma kanditeerisin Taani ülikooli õppima. Nagu teada, siis minust ei saanud mitte kunagi ettekandja (not like it’s something bad).

Kolm aastat hiljem kõndisin enda sõbraga ühest suurest firmast mööda. Ta ütles mulle, ‘sinna saavad tööle ainult kõige paremad ning targemad, pole mõtet proovidagi’. Teiste limiit ei tohiks olla mitte kunagi SINU limiit. Täna, kolm aastat hiljem, töötan ma just seal samas firmas. Taani suurimas firmas.

Ma näen seda nii tihti, et inimesed väldivad uusi väljakutseid või ei kanditeeri mingile töökohale, kuna mõtlevad, et nad pole piisavalt head. Pole piisavalt kogemusi. Pole klassi targem õpilane. Selle peale ütleks, ma olin keskkoolis 3-4ne õpilane, kuid need hinded ei ole kohe kindlasti ainukesed asjad, mis sind elus edasi viivad. Sinu keskkooli või lõpueksami hinded ei pane paika, kui kaugele sa elus jõuad.

Teine fakt?

Ma lõpetasin keskkooli inglise keele eksami 47 puntiga 100st. Täna töötan, õpin ja elan maailmas, kus inglise keel on peamine.

LEIA TUGI

See on ääretult tähtis, et sinu ümber oleks inimesi, kes usuksid sinusse samamoodi nagu sina usud endasse. Et nad oleksid seal nendel päeval, millal mõtled, et soovid alla anda ning panna enda firma kinni. Kes annavad soovitusi, kui endal mõistust ei jagu.

.. Kes on sul olemas.

Minul on selleks mu pere ja kaaslane. Kui päris aus olla, siis tunnen, et kuna mu kaaslane usub minusse nii palju ja tunneb mu saavutuste üle samasugust rõõmu kui mina ning see motiveerib mind kõige enam. Mitte et ma teeksid seda talle, kuid mingismõttes soovid seda õnne ning saavutusi jagada aina enam ja enam.

Ütlus, ‘don’t count days, make days count’ lõpuks omad suuremat tähendust mulle.

Pictures by Eleriin Sild

UNISTUSED MIS TÄITUVAD.. KUID KAS SOOVIN NEID?

Ma saan üpris palju küsimusi teemal – miks ma teen mida ma teen?

Olgu see teemadel nagu magister, töötamine, projektid või totaalselt muudel aladel.

Okei, tõsi. Ma ei leia, et inimestel oleks õigus öelda teisele mis on õige või vale, kuna päeva lõpuks siiski peaksid tegema seda, mis rahuldab just sind. Olen aga aru saanud, et enamus nendest küsimustest tuleb inimestelt, kes on lihtsalt uudishimulikud, mitte et nad sooviksid näidata näpuga ja noomida. Sealt ka mõte, et võiksin selle teema ka Teini tuua – olin siin siiski pea kolm kuud tagasi. 

Töötuna ning ilma igasuguste elu plaaniteta.

Elu tegi totaalse kannapöörde.

OLEN TUDENG JÄLLE, KUID… KAS SOOVIN SEDA?

Aastat alustasin kindla sihiga, et astun sel aastal magistrisse. Aja möödudes see arvamus muutus, kuna elu lihtsalt liikus edasi, kuid selleks ajaks olin juba ülikooli kanditeerinud. Teile üks motivatsiooni laks – ma sain 14 ülikoolilt eitava vastuse möödunud aasta jooksul ning 2 positiivset vastust. Naljakas on tagasi vaadata ning teada, kui väga ma seda soovisin ja näha, et ma ei andnud alla… ja päeva lõpuks ma tegelikult seda enam ei soovi.

Et te valesti aru ei saaks, õpilane on vinge olla. Olen hetkel ootamas enda teist loengut ning juba eile hindasin iseennast ja sain aru, et olen meeletult arenenud ajast, mil viis aastat tagasi maandusin siia, Taani. Oh jah, ma olen täpselt viis aastat Taanis elanud, peaksin tähistama?

Lõpetuseks. Ma otseselt ei soovi magistis hetkel käia, kuna soovin enda unistusi täita, kuid tean, et see väike osa võib tulevikus olla selgroog mu unistustele. Ehk siis lõpetuseks. Ma teen seda enda tuleviku kindlustamiseks ning väikset viisi, et mu vanematel oleks süda rahul, et minust saab kahe paberiga normaalne inimene. 

Ok, nali.

TÄIDAN UNISTUSI JA HAKKAN PERSONAALSEKS TREENERIKS

Nagu mainitud, siis mul on aasta algusest saati list unistustest. Panin lati päris kõrgele ning naersin veel omaette, et ega need kõik kindlasti täide ei lähe. Kaheksa kuud hiljem olen enamus sihid täitnud. Üks suur on veel töökorras, kuid sellest juba hiljem sel aastal – loodetavasti!

Aga ühest konkreetsest punktist täpsemalt – Personaalse Treeneri paberid. See oli unistus mulle endale. Tähendab, ma ei näe ehk otseselt ennast ette kuskil personaal treenerina töötamast, kuid ei välista, et annan sellele mõned korrad võimaluse. Ma soovin sellest teistsugused unistused välja pigistada.

Miks ma otsustasin teha Personaalse Treeneri paberid?

Eelkõige selleks, et teaksin, mida TEILE jagan ning mida ma ise trennis teen. Mind on alati häirinud, kui fitness inimesed jagavad nippe enda profiilidel ning tegelikult neil ei ole otsest õpinguid ega teadmisi, mille põhjal nad seda kõike teevad. Jah, tõsi… ka mina olen paar üksikut korda näidanud harjutusi, mida ma teen, kuid nüüdseks olen kõik maha võtnud. 

Teisena tooksin välja, et ma sooviksin siiski teada, mida ja trennis treenin. Kas õigesti või valesti. Mis lihast ma treenin ning mis lihast ma tegelikult soovin treenida. Ma soovin seda kõike teada – ilmselt olen ajapikku uudishimulikumaks muutunud, kuid hetkel küll sooviksin, et oleks keskkoolis bioloogiale rohkem tähelepanu pannud.

Miks IPT Personaalse Treeneri Koolitused (link)?

Esiteks, mul oli eriti tähtis, et programm oleks online põhiline NING eesti keeles. Nii palju, kui ma ringi sirvasin aasta alguses, siis enamjaolt toimusid siiski loengud kohal viibides, kuid nagu teate, siis ma ei saa Eestisse tulla pikemaks perioodiks kui nädal. Ehk siis, see variant oli ideaalne mulle – kõik loengud toimuvad online ning kui ma näiteks ei jõua/saa loengust osa võtta, siis saan alati hiljem järgi vaadata.

Programm on intensiivne. Kolm nädalat ning lugematul arvul loenguid ehk ma ei kinnita, et sel nädalavahetusel ma isegi eksami läbi teen. Hea asi on see, et isegi kui ma ei tee, siis saan tasuta hiljem uuesti teha ning nii nagu kuulnud, selleks ajaks on neil online eksami versioon samuti, ehk ma ei pea enam Eestisse lendama – see rahutunne.

Oh nagu öeldud, siis tegelikult lendan ma homme Eestisse, kuna juba sel nädalavahetusel on ‘füüsiline päev’, mil siis näidatakse meile tehnikat ja jagatakse järjekordselt uusi teadmisi, ning juba pühapäeval on viie-tunniline eksam.

HOIDA END JÄRJEL VÕIB OLLA RASKE

Ma millegipärast arvan, et see ülemõtlemise joon on enamjaolt naistel. Nagu näiteks täna pidin kümneks minutiks maha istuma ja mediteerima, kuna peas kõik ajad kuhjusid üksteise otsa. Me teame, et paljud asjad on hetkel käsil ning selle tulemusel mõtleme asju keerukamaks. Leida hea tasakaal töö, kooli, projekti, trenni ja suhete vahete võib olla keeruline. Ei taha kaotada ühegi nendest, samas päevas on ainult 24 tundi. 

Make it or… make it

REISIMINE ON ENDISELT GRAAFIKUS

Panen lihtsalt kirja kõik järgmised teadlikud sihtpunktid. 

  • Eesti
  • Portugal
  • Kreeka
  • Hispaania
  • …ning viimane kuskile kaugele kaugele.. mida ei tea veel.

OLEN ELUS ROHKEM KUI KUNAGI VAREM

Kus ma olen olnud? Let me tell you more about everything…

Ilmselgelt pole ma siin nii aktiivne, kui võiksin. Olen otsustanud panna tähelepanu rohkem inimestele ning elamisele, kui seda ehk eelnevalt olen teinud. Eelnevalt siiski higistasin igapäevaselt, et suudaksin teieni tuua vähemalt üks-kaks postitust nädalas. Olen alati leidnud blogi kui vahendit hoidmaks ühendust eestlastega ning kohtati ka lähedastega, et nad teaksid, mis mu elus hetkel toimub. Tõsiasi on aga see, et soovin liikuda rohkem suhtlemise poole, väljaspool sotsiaalmeediat, ning kui aus olla, siis blogimine sureb minu silmis välja. Leian, et see on vaid aja küsimus, mil paljud blogid panevad end kinni ning liiguvad edasi ainult Instagrammi ning Youtubiga.

Igatahes. See selleks. Pean siiski blogi nüüdseks ainult enda jaoks ning siis kui tunnen, et soovin end väljendada ja jagada midagi Teiega. 🙂

MIS MU ELUS TOIMUNUD ON?

See aasta on olnud täis enesearendamist. Selle alla käib nii füüsiline kui ka mentaalne areng – reisimised, treenimine, raamatud, podcasts, üritused, mediteerimine ning keele õppimine. Soovin kasutada igat päeva parema MINA poole. Muidugi on olnud neid raskeid momente, kui tuleb pisar silma, kuna lihtsalt ei tea, mis teedpidi edasi liikuda, kuid siiani on alati kõik paika loksunud.

Kui eelmine aasta mõtlesin, et minu töö kaotus on üks hullemaid asju, mis minuga juhtuda võis.. siis nüüdseks arvan, et see oli üks parimaid elumuutusi. Kuid eks seda olete näinud ehk ka minu Instagrammist (@birgitkool) 😉

MIS JUHTUS MAGISTRI IDEEGA?

Jah, ma sain magistrisse sisse!

Operation and Innovation Management.

See on täpselt see eriala, mida olen siiani taga ajanud ning ilmselt oleksin eelnemine aasta selle üle õnnelikum olnud, kuid sel aastal isegi kui see oli minu soovidest, ma pole enam kindel, kas ma soovin seda. Samuti tean, et kui ma ei lähe nüüd magistrisse, siis ilmselt ma ei tee seda mitte kunagi. Tunnen, et olen mõjutatud ühiskonnast ning inimeste ootustest. Tunnen, et teeksin seda rohkem teistele, kui endale. Hetkese seisuga ütlesin JAH magistrile, kuid ei välista, et olukord muutuks.

Kui nüüd vaadata selle pilgu alt, mida ma tegelikult soovin, siis selle kõige kõrvalt panen suurt rõhku enda projektile. Enda firmale. Magistrisse astumine raskendaks kogut olukorda ehk nüüd pean ainult end kokku võtma ning täiskäigu sisse panema. Usun, et päeva lõpuks kogu olukord laheneb ning läheb nii, nagu minema peab.

KAS MA OLEN SUHTES?

Mu elu on hetkel kui fairytale, kuna olen leidnud enda kõrvale ka noormehe, kes igapäevaselt toob aina rohkem sära mu ellu. Olen olnud vallaline 2,5 aastat (WUHU) ning asi ei ole olnud selles, et mul pole valikuid olnud, vaid pigem ma ei leia, et peaksin raiskama kellegi aega, kui tean, et sel pole tulevikku. Sellepärast pole kordagi ka suhtesse astunud. Mitmed kuud tagasi soovisin teha posititust, miks ma ei ole leidnud endale taanlasest noormeest või miks ma arvan, et ma ei sobi taanlastega kokku. Võta näpust, kuid nüüdseks on mul just taanlasest noormees (okei, tegelikult ka poolenisti sakslane..). 🙂

Noormees, kes on minu vanune, mida pole kunagi eelnevalt juhtunud, kes tantsib ja on sihikindel. Võtab vastu väljakutseid ning kellele ei meeldi mängiga reeglite järgi. Inimene, kellega saan rääkida teemadel, mida paljud ei suuda järgida, ning kes toetab mind keeleliselt, kui ka minu enda sihtidega. Jah, tal ei ole Instagrammi ning ta ei ole kaameramees, mis teeb ehk meie olukorra erinevaks, kuid ausaltöeldes on see just super. Usun, et teil on võimalik näha teda natukene rohkem minu Instagrammis ning ehk Youtubes ühel päeval. 🙂

Hetkeseks ilmselt see ongi kõik, mida saaksin Teiega jagada, kuigi sel suvel aga proovin mitmed pooleliolevad projektid käima lükata, ehk hoidke aga silma peal minu tegemistel. 🙂

Korfu reisi kulutused

Olen aru saanud, et Teile meeldib mu ‘kulutuste’ postitused ehk let’s do it again. Aprilli keskel veetsin 6 ööd Korful ning vaatamegi üle, kui palju kergem mu rahakott nüüdseks on.

dsc_0430

Kui palju maksis Korfu reis?

Pange tähele, et kõik hinnad on näo peale ehk näiteks elamine läks tegelikult kokku 264€ kahele inimesele.. ilmselt eelis koos reisimiseks. 🙂

  • Lend Frankfurt – Korfu – Frankfurt – 50€
    (tegelikult olin enne seda Berliinis teisel reisil.. ehk reaalsuses tuleks mõned transpordi kulutused  juurde)
  • Esimene elamine, 4 ööd – 100€
  • Teine elamine, 2 ööd – 32€
  • Auto rent – 50€
  • Küte -19€
  • Söömine (lõuna- ja õhtusöögid, snäkid, joogid, jäätised…) – 243€

Kas ma tõesti söön nii palju…?

Kogu reis läks maksma mulle 494€, mis on vägagi hea hind.. ausaltöeldes liigagi hea. Peaks ära täpsustama, kuidas kõik hinnad on nii madalad. 

dsc_0046

Lend – Lend toimus aprillis Saksamaalt, Frankfurtist ja Ryanairiga, ning tegemist ei olnud hooajaga.

Elamised – Jällegi, sel perioodil ei olnud nende jaoks tegelikult hooaeg, mistõttu kõik elamised olid soodsamad.

Auto rent – mu kaaslasel oli kokkulepe rendifirmaga, kuna tegelikult alla 200€ oleks raske saada. Samuti riskisime ning ei pannud kindlustust peale. Rentige auto võimalikult varakult ette!

dsc_0454

Soovite minna Corfule? Siin ‘soodsad’ lennud Eestist..

Peale kiiret otsingut lennupiletite kohta, saan aru, et Teile tuleks lend Korfule üpris krõbe. Üks võimalus olekski reaalselt, et lendate näiteks Frankfurti, kus veedate öö ning eeliseks avastate samuti linna, ning edasi Korfule, mis teeb lõpuks sama hinna välja, kui otselend Tallinnast Korfule. Vaadate, kust Euroopast Ryanair lendab.

Üldiselt on Tallinn-Korfu lend vähemalt 300€, mis ma leian naeruväärselt kallilt.. ehk hoidke silmi lahti ning ehk leidub parem pakkumine. Kardan, et selleks hooajaks olete juba hiljaks jäänud (lennupiletite ning elamise suhtes), kuid olen teadlik, et vajadusel saaksite ka 150€’ga Tallinnast.

Sellegipoolest mõned valikud teile (p.s. hinnad võivad muutuda aja möödudes..)

  • Tallinn – Korfu – Tallinn 22.-28. September – 206€ SIIN
  • Tallinn – Korfu – Tallinn 16.-23. Oktoober – 246€ SIIN

dsc_0367