LÄBIKUKKUJA VÕI EDASI MINEJA?

Olen 23-aastane. Tõsi, mõne kuu pärast üks number muutub, kuid fakt et olen noor, ei muutu. Elades välismaal, ümbritsesin end enamjaolt endast vanematega, kuid seda mitte teadlikult ega otsides. Taanis mindakse ülikooli mitmeid aastaid peale keskkooli. Rahvusvahelised, kes Taani sattusid, olid samuti enamjaolt vanemad, kuna ka neil on teine kultuur kui meil eestlastel. Samuti sattusin juba bakalauruse ajal täiskohaga tööle, olles kõigest 22-aastane. Te võite vaid ette kujutada, kui palju imestunud nägusi pidin viimase viie aasta jooksul nägema. Kohati soovisin, et oleksin vanem, et saaksin sulanduda massi, kuid siis tuletasin meelde – noor on ilus olla, naudi Birgit.

PAANIKA, KUI ELU MUUTUB

Kuna ümbritsen end vanuselt vanematega, kel ilmselt elu rohkem välja kujunenud, ning noortega, kes on mega inspireerivad ning tublid, siis kohati tekkib mõte peas, et kui ise ei ole teistele sarnane, siis oled läbikukkuja. Jaanuari keskel sain teada, et veebruarist olen vaba lind, tähendamaks, et mul ei ole ei ülikooli ega tööga seotud kohustusi. Tagumises nurgas enda mõttemaailmas ma teadsin kuid varem, et võin silmitsi seista sellise olukorraga, kuid pannes enda roosad prillid ette, ootasin seda reaalsuse äratust kolmandalt isikult. Esimesene tekkis paanika, need esimesed viis minutit. Pisarad jooksid, samal hetkel naerdes, vihane olles ning lõpuks rahunedes, öeldes endale “It’s actually awesome, I’m so young, why I’m worrying?“. Ilmselt mõni ehk küsiks nüüd “kust see awesome on, kui sul pole tööd Birgit?”.

Asi on selles, et peale keskkooli ma pole ühtegi korda olnud vaba hing. Ma olen käinud bakalauruses, kohe sujuvalt tööle edasi minnes ning konkreetselt mul pole sellest ajast saati olnud seda küsimust endale, “mida sa tegelikult soovid teha?”. See, et hetkel on mul kõik uksed avatud, on tegelikult kõik, mida ma soovisin.. kuid sain sellest ainult siis aru, kui mind oli tollesse olukorda lükati. See on esimene kord, minu 23 eluaasta jooksul, mil olen vaba.

Paljud on tänapäeva keskkonnas kasvanud arvamusega, et kui pole tööd ja kohustusi, siis mis sa endast kujutad siis täpsemalt. Kujutangi endas seda, et teeksin kindlaks,  et lähen õiget teedpidi edasi. Te ei kujuta ettegi kui palju motivatsiooni ma sain viimase reisi jooksul. Päeva jooksul mõtlesin, et jooksen mitu korda vastu seina, kuna motivatsiooni laine oli nii suur, et ma ei suutnud kohati sellega tegeladki. Veel kõige, kuna arvutit ei olnud kaasas, siis hakkasin note enda telefoni tegema, kirjutamaks lugusi ning mida soovin korda saata. Reisimine – see mitte ei muuta su maailmavaadet, vaid motiveerib tegutsema.

VAHEL PEAD LASKMA LAHTI MILLESTKI OLULISEST

Edasi liikumisega kaasneb ka lahti laskmine. Selleks, et millestki lahti lasta, see võib võtta rohkem energiat, kui oskame arvata. Selleks ei pea konkreetselt isegi asi olema, võib ka inimene olla, kellest vahel peame lihtsalt lahti laskma. Me keskenduma tihtipeale minevikule, kuna oleme harjunud seda asja/inimest enda elus omama, kuid tegelikuses peaksime keskenduma olevikule, kus ilmselt asjad on ka muutnud.

Teadsite, et eelmise töökoha projektide kohta ütlesin, et nad on mu beebid? Ok, see võib olla naljakas, aga ma olin seal, kui idee algas ja ma olin seal, kui sellest sai tervik. Olen olnud projektijuht kolmele tootele ning ma olen meeletult kaitsev nende suhtes. Ütled midagi halvasti nendega kohta, siis murran su sõrmed (ok, nali), kuid päeva lõpuks istun toolile ja mõtisklen juhtunu läbi, miks keegi võis mida öelda. Äkki neil on õigus?

Tean, et lahti laskmine võib olla keeruline. See on keeruline, kui näed, et keegi võtab üle midagi mis on ‘sinu’ ning otsustab, mis sellest saab. Teadsite, et paljudel firmadel on olnud see probleemiks, et CEO’del on raske kontrolli ära anda. Neil on raske näha, et keegi teeb nende ‘lapse/laste’ üle otsuseid, isegi kui nad teavad, et nad ise ei ole võimelised kõike enam kontrollima. See on meie loomuses, kuid see on vabastav, kui me USALADAME teisi inimesi ning enne kui lähme kaitsvasse positsiooni, kuulame ära neid. Veel enam, kui sa pead millestki lahti laskma, nagu mina enda kahest projektist, siis hüppa lakke, kuna sa tead, et oled andnud endast parima, kuid sellest saab kellegi teise laps at one moment ning kõik liigub loomulikul teel edasi. Ja teate mis, see on nii vabastav, kui tead, et sa ei saa enam olukorda muuta ning lepid sellega – what is done, is done. Time to move on.

MIS EDASI?

See selleks, et ma küsisin nädalaid seda endalki, kuna ma tõesti ei teadnud, mida edasi teha.

• Minna reisile uuesti?
• Kolida Eestisse tagasi? (seda küsin ma siiani)
• Otsida uus töö?
• Teha midagi enda kätega?

Õige pea tuli muie mu näole, kuna sain aru, et saan tegeleda kõigega, millest hing ihkab. Teate, et ma usaldan elu keertkäite? Tähendab, ma usaldan mida elu mulle toob ja minu suurim tugevusi ongi see, et kui asjad ei toimi, siis ma liigun edasi, mitte et olen totaalselt maha kantud. Ma suudan leppida olukorraga kiiresti, uusi lahendusi otsides.

Mida ma tegin, oli list ajadest, mida soovin korda saata. Hetkel istun kohvikus, pannes plaani kokku ning kirjutades lahendusi ülesse, kuidas näen nende idee täitumist. Ma otsustasin, et see, et elu viis mind sellele teekonnale, kus ma ei ole kellegagi seotud enam, ei tähenda, et ma ei peaks edasi liikuma. Otsustasin, et liigun edasi enda tempos ning enda väljunditega, kuna ma tean, et kõigil on oma aeg.

Mida ma siis edasi teen?

• Peagi lendan Taani tagasi.
• Lähen taanikeele kooli.
• Jätkan projektiga, millega alustasin eelmine aasta, kuid tänu päris tööle läks ääretult aeglaselt edasi.
• Proovin arendada end võimalikult palju, käies loengutes, lugedes raamatuid ning tehes teatud paberid ära, mida olen soovinud ammu teha.

Meie õnn ei tohiks kunagi oleneda mõttes olevast hirmust. Olgu siis hirm olukorra muutmise kohta, inimeste arvamuste või mingi kolmanda teema kohta. Kusjuures, rääkides enda praegusest olukorrast, et mul ei ole kohustusi – mu mõttemaailm aksepteeris seda juba sügisel, mil ma endiselt töötasin. Ma teadsin mõttes, mis on õige ja mida soovin, kuid see ei parraleerinud minu südamega – nii cheesy kui see ka ei kõlaks. Mõnikord süda vaja rohkem aega olukorra aksepteerimiseks, kui mõttemaailm.

Lõpetuseks.

Alati sul ei ole vaja plaani, vaid hingata sügavalt sisse, usaldada elu ning vaadata, mida põnevat see toob.

P.s. Mul on viimaks rohkem aega blogile.. just saying.. 😉