Maybe it’s true we don’t know what we have until we’ve lost it. But maybe it’s also true that we don’t know what we’re missing until we find it.
Esiteks, miks peab niii …… külm olema õues? Ja siis on veel selline tunne nagu ise elaks ka laudas, kuna mulle tundub et isegi kütmine ei aita enam.
Täna peale kooli suutsin õmblusmasina taha end uuesti suruda. Õnnelik et saan ilusti ise luku ja värvli panemisega hakkama (no ammu juba, aga parandused kui valesti läheb, siis isegi sellega saan hakkama – i like it).
Aaaaga… jama oli sellega, et seeliku tegin valmis, siis avastasin, oiii.. see suuur mulle (no ikka VÄGA suur, niiet ei olnud lukkugi vaja lahti teha). Niisis, hakkas harutamine pihta (mida ma vihkan).
Samuti manin ära, et mul super BF, kes isegi sõjaväes on nõus mind koolitöödega aitama.
Btw! Mul nimedepäev ning isegi Reijol oli see meeles (ehk sellepärast et tema jao kutil ka samanimeline naine), igatahes.. hommikul oli tore talt sõnumit saada. Muidu vahetpole kas keegi soovib or not, aa mu peres see teema, et isegi väikse tähtsusega päeval peetakse meeles seda tähistada 🙂

No comments

There's no comments to this post. If you find the post interesting, let me know.

Write a comment

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

 

Næste indlæg