16.11.15

Tavaline pühapäeva õhtu, õppides tulevaseks eksamiks teisipäeval. Esimene eksam sel semestril.. Kuni saan sõnumi piltidest ühest linnast kust teatud punktidest tuleb suur tossupilv. Süüria.

Prantsumaa on ametlikult astunud Süüria vastu, ISIS vastu täpsemini, kõigest kaks päeva pärast tragöödiat siin Pariisis. Tahaksin kui saada üle ühest sündmusest, kui juba koputab teine uksele – peategelaseks riik, kus sa elad. 

Olles täiesti paanikas, tammudes toas edasi tagasi, pisarad silmas ja ajades vanemad Eestis keskööl ülesse. Sellist hirmu ei anna kirjeldadagi. 

Mu ainukene soov on tulla koju. Ma pole kunagi nii väga koju tahtnud, kui praegult. Tolle olukorra eest saan ainult põgeneda ostes lennupiletid Eestisse.. Kui vaid lennud toimuvad Eesti ja Prantsusmaa vahel – siiski piirid olid mingil perioodil suletud ning nüüdseks erikontroll peal.
Kas üldse julgen lennata hetkel? Kui ohutu on see?

See kõik oli kirjutatud eile õhtul. Hommik on õhtust targem ning mõeldes selle üle, siis nii või naa oleksid nad vastu hakanud, oli ainult aja küsimus ja kui hoolega selle üle mõelda, siis paremat ajastut ei olnudki. Loodetavasti Prantsusmaa teab mida teeb.

//Typical Sunday night by studying to my coming exam on Tuesday. First exam this semester… Until I got a message with the title of “France step against to Syria”.

Only two days after the tragedy here in Paris. I haven’t even got over of that one and already next one is knocking to my door. The main character is the country, where I am currently living.

My only wish is to get home. I never wanted to get home so badly, as now. For me it’s the only way to run away of it..

That all was written yesterday night. Morning is smarter than a night and I guess I would have happened sooner or later. Hopefully France knows what they are doing.