PROTECTS ME

Kuna ma lubasin eilses postituses, siis räägin natukene pühapäevast. 

Ma nägin, et ainukene võimalus saada hirmust üle on minna sündmuskohale. Kõik nurgad oli televisiooni täis, leinajaid ning kurbust. Kuigi päev oli päikseline, siis oli näha seda leina. Samuti ei saa üle ega ümber faktist, et nii siiras oli näha ühtekuuluvust. Laulmine ning üleüldse üksteise toetamine. 

Aeg parandab haavad. 

Ühe armsa fakti tooks ka siia juurde välja. Käisin seal endale tähtsa inimesega. Ületades teed, ta liikus minu paremast küljest vasakule. Ületasime teed ning jälle sama teema – minu vasakust küljest paremale. Küsisin selle peale, et miks ta seda teeb, sain vastuseks: “Sa ei tea? Mehed peavad kaitsma naisi, sellepärast mehed peavad liikuma ka naisest väljaspool”. Tähendab seda, et ta kõndis alati sõidutee poolel. Ma pole ilmselt armsamat asja kuulnudki. 

Continue reading for English

//On Sunday I decided the place, where the tragedy happened on Friday – since I was even scared to get out of the home. I needed to step over my fears.

I went there with an important person for me and I just wanted to bring here a nice sitaution what I had there. When he was walking by my left side and we crossed the street, he also changed the side and started to walk on the right side. The same situation happened again when we crossed the street and I didn’t get the reason of it, so I asked. I got an answer like:”Don’t you know? Women has to safe, by walking “inside” on the street not on the road side”. I think that’s nicest thing what I have ever heard.