DAYS AFTER THE FRIDAY

Olen jõudnud kooli. Olen näinud mis toimub Pariisis. On aeg see Teieni ka tuua.

Alustuseks ütlen, et pühapäeval peale pühapäevast postitust otsustasin astuda enda hirmudest üle ning võttes endale tähtsa inimese käekõrvale ja liikudes linna. Kuid sellest juttu homses postituses.

Ehk siis minnes eile välja, oli mul kohati kergendus, et olen juba seda teinud. Esialgselt tundub kõik nagu varem. Hommikune metroo kooli, inimestel väsinud näod peas ning kõik on kui plaanipärane. Nagu midagi poleks juhtunud. Tulles viimases peatuses mahas, kust 500 meetri kaugusel on mu ülikool, siis seal juures toimub ühe maja ehitus. Tolles ehituses käis korraga üks pauk (kuna kaubiku vagun liikus halvasti autol), millele pöörasid minu ümbruses olevad inimesed pead automaatselt sinnapoole, samal hetkel astudes samm-kaks tagasi. Me kõik oleme hirmul. Neid näited on rohkemgi – valehäired, paanika ja kõike muud.

Inimesed koolis olid omas mullis. Vähemalt hommikuses klassis. Enne õhtust loengut oli suurem jutuajamine kursakatega, millest sain teada, et näiteks Belgia ülikool lausa keelas õpilastel Pariisi pöördumast (nad olid nädalavahetusel Belgias). Lõppudelõpuks oleme ikka kõik siin koos. Õhtuse loengu esimene tund oli tolle teema arvutamisele pühendatud, mis lõppes otsusega, et kõik kolime Eestisse, haha. 

Jah ma tunnen millegipärast end turvaliselt. Eirates fakti, et kuskil üks terroriste veel liikvel – Prantsusmaal või väljaspool. Asi selles, et turvameetmed on kõikjal tugevdatud. Koolides on turvamehed, kes kontrollivad kotte. Metroojaamades olevad  sõdureid on topelt. Tänavatel on samuti suurem kontroll peal. Tuues näitena, et politseid isegi kontrollivad inimesi, kes näevad välja kui Kesk-Ida riikidest – mille tulemusena mu sõber ajas lausa habeme ära, et näha vähem terrorist välja. 

Peale pühapäeva, esimene mõte oli kohvrid kokku panna, kuid otsustasid sellega mitte kiirustada enam. Peale kõige, kus täiesti ohutu on? Samuti on minu ülikool mulle vastu tulnud ja öelnud, et kui vaja semestri plaani muutmist, siis aitavad – mida oli ääretult siiras lugeda.

Ma ei taha selle teema ümber väga palju tiirelda ning loodetavasti Teile pakub see endiselt huvi. 

Continue reading for English

//Have been outside. Have seen what’s going on. Time to tell you too.

For the beginning, let me tell you, that after sunday’s post I decided to step over my fears by stepping out of the home. About that I will write tomorrow.

So on Monday it was kind of easier for me to go outside of the home. At first, everything looked like always. Morning metro to the university, tired people faces and everything like it should be. However, the first sign of people’s fear I noticed when I step out of the metro. Next to my university is a construction and at one point there was kind of strong noise, after what all the people around me turned their faces there and step one-two steps back. Everybody are scared. 

For now somehow I feel safe, even if I know that one terrorist is somewhere out there – well probably not in Paris anymore. There’s police everywhere, security controlling the bags at university and at the metro stations there’s double number of troops. 

After the Sunday my first thought was that I will go back to Estonia  True, it may be more safe over there, but all over the world, it’s not safe at all. I decided to calm down and take it easy, hopefully France knows what they are doing.