02.11.2013

Mul tegelikult mitu uudist rääkida teile.. ning ka mida olen siin korda saatnud, kui lükkan siis need edasi ja saate peagi ka neist lugeda 🙂

Aga alles tekkis ühel lugejal küsimus, et kuidas mulle meeldis suvel Art Cafes ettekandjana töödata. Täpsem küsimus oli selline:
“Sa pole kunagi kirjutanud, kuidas sulle meeldis töö Art Cafes? Ja mis üldse ei meeldinud? Kuidas toime tulid raskete olukordade ja pingega? Kas läheksid tagasi samasse töökohta või läheksid parema meelega mujale?”

Kõigepealt miks just sinna ja ettekandjana? Mul oli võimalus töötata ema lillepoodides samuti, kus ma oleks isegi paremat palka ehk saanud (pere värk I guess), aga läksin ettekandjaks just kogemuse pärast, polnud ju varem kuskil sellist tööd teinud. Art Cafe juhataja (või ma ei teagi kuidas kõige õigem öelda kes mis jne) on Maris, ehk mu venna väga hea sõbranna ja samuti saab mu emaga hästi läbi (mille kaudu teadsime juba ka üksteist), kes siis samuti on meeletult sõbralik ja tore inimene ning I just wanted to try. Eks igas töökohas võib olla pingeid ja ebameeldivaid olukordi, kuid näiteks mina isiklikult nendega kokku ei puutunud ühtegi korda – Maris, kolleegid jne, kõik oli väga chill minu jaoks. Mulle pigem tekitas raskusi see, et pidin 12 tundi järjest jalgadel olema, mille tagajärjel mu jalad hakkasid meeletult valutama, mis olid ilmselt tingitud valedest jalanõudest (lõpuks harjusin ära). Samuti oli mul juhtum, kus ma kallasin kuuma kohvi kliendile otse sülle (90 kraadine), ehk tavalise kohvi viimist ma kartsin väga. Minu õnneks oli klient mõistev ja elusalt mind ära ei söönud.
Sinna tagasi tööle minemise vastu pole mul midagi, miks mitte..Kuna see ei ole selline töö, kus sa istud päev läbi letitaga ning vaatad kella, millal töö läbi 🙂

I actually have some news to you, but I will talk about them on some other post. Today I will talk about my summer work, where I was a waitress. Shortly, that was good experience to me and I liked it. 🙂

Need retuusid on mu ema omad tegelikult, pärit Itaaliast. Ehk mõned teavad, et tegelikult mu ema riiete suurus on kolm numbrit suuremad, siis ma lihtsalt ei saanud neid pükste sinna kapile jätta ja jalga nad läksidki – pildil ehk näha et need veidi kotakad, kuid lai vöö ajas asja ära. Saapad on Gruusiast pärit, ema muretses mulle need ning hetke lemmikud ka! Mõnusad, sobivad kõigega ning iga teine naine omab taolise lõikega saapaid.. why not?! 🙂

Actually those leggings are my mother’s, from Italy. But maybe somebody knows, that my mother’s clothes number are three times bigger than mine, but I just have to wear them somehow – a big belt helped me. The boots are from Georgia and they are my favorite right now – mom bought me them from there. They fits with everything and are comfortable.. So why not?! 🙂