HOW IT IS TO BE A TRAVELING BLOGGER

Ma endiselt töötlen Mehhiko pilte, jaotan neid kaustadesse ning valin teemasi, millest täpsemalt rääkida.
Siis sattus mu teele selline pilt (lisatud juurde), mis iseloomustab ideaalselt mind kui reisiblogijat (veel autasustatud kui Eesti Parim Reisiblogija 2016, haha), kuigi sellel pildil puudub telefon teisest käest. 😀

Mõtlesin siis, et miks mitte rääkida natukene teemal, kuidas on olla reisiblogija – isegi kui jaotan end veel kui elustiili- ja moeblogija alla, siis reisidega seotud postitused on mulle kõige südamelähedamased.

REISID

Reisimine ei ole odav lõbu, eriti kaugemad sihtpunktid nagu seda oli Mehhiko. Õnneks tol reisil oli mul enamasti elamiskoht olemas tänu sõpradele, mis hoidis mu kulusi natukenegi all. Igatahes, igal aastal on minu siht reisida uude sihtpunkti ning kui võimalik, siis samuti kaugele-kaugele. Samuti mu ema ARMASTAB reisida! Ta reisib rohkem kui mina ning vahel õnnestub ka mul end reisidele kaasa suruda, mistõttu saan ka Teid erinevatesse riikidesse viia. 🙂 Peale selle, et mulle meeldib reisida, siis mingismõttes tänu “reisiblogija” tiitlile tunnen, et ma peaksin Momondot rohkem külastama, hah.. Ärge nüüd valesti aru saage, ma naudin reisimist ja teen seda suurima heameelega iga kell!! 🙂

KAAMERAD

Kõige tähtsam faktor blogija jaoks – kaamerad. Mehhikos oli mul kaasas kolm kaamerat, kaks objektiivi ja lisaks telefon (kuna Instagram vajas täiendamist ju 🙂 ). Alumine pilt on ideaalne näide, kuidas mind reisidel näha saab, kuid nagu eelnevalt mainitud, siis telefon on käest puudu. Kõige halvem on aga see, et väga tihti ununeb või lihtsalt ei jaksa kõike igatepidi lindile saada, mistõttu pean valikuid tegema. Pean tunnistama, et Mehhiko reisi ajal ma proovisin siiski kõike minimaalselt hoida, kuna soovisin nautida reisi.

AKUD

OIIII, see on halb olukord, kui tuleb päevane reis, kuid unustasid akusid laadida.
Siis tuleb lihtsalt loota, et midagi meeletult põnevat ei tule 😀

RIIDED

Kuna olen ka moeblogija mingismõttes, siis valin enda riideid natukene hoolikamalt, kuigi reisiblogija juures on heaks faktoriks see, et reisiriided on siiski mugavad ja mulle MEELDIB mugavus – tähtsamaid asju riiete juures. Tossud, lohvakad pluusid, püksid ja mõnus kleit (ja ei mingeid ehteid). Pluss punkt reisiblogidele!

TEEMAD

Tegelikult minu algsed reisid ongi rohkem pildimaterjali põhjal teile üle antud, kuid nüüd ma soovin rääkida rohkem kogemustest, seiklustest ning anda soovitusi. Ühesõnaga, mida ma nüüd teen on see, et jaotan kõik pildid kaustadesse ning mõeldes neile kõigile teemad välja. It’s not that easy.. 😀

AEG

Okei, reisimine reisimiseks, kuid see aeg peale reisimist.. uhh. Ma tegin video tollest reisist, siis avastasin, et Youtube ei aktsepteeri mu taustalaulu, ehk see ühepäevane töö läks luhta. Nüüd teine video on järjekorras, viimaks. KOLMAPÄEV PANGE ENDALE KIRJA, video tuleb ülesse SIIA (kui just see ei saa blokki jälle)!

PS! Belrosio Bloglovin’ leiate SIIT, et teil ikka oleks lihtsam jälgida blogis toimuvat.

DCIM101GOPROGOPR5422.

Continue for English

(more…)

MEXICO | CENOTE CRISTALINO

See kuidas esimesed päevad Mehhikos venisid, ei anna sõnadesse pannagi. Esimese päeva lõpuks oli selline tunne nagu oleksin Mehhikos olnud umbes kuu aega, tegelikkuses kuumus ei lasknud magada ning olime umbes juba kell seitse hommikul üleval ja kõik esimesed päevad oli suur ringi reisimine.

Esimeseks sihtkohaks osutus Tulum. Teel sinna jäi meile aga selline koht nagu Cenote Cristalino, mis oli imeilus koht! Ujusime (kuigi vesi oli jääkülm), hüppasime kaljult ning lõpetuseks võtsime kookose, juues kookosepiima ja pärast lasime selle lahti lõigata, süües sisemuse ära. Siiani mäletan, kuidas väiksed kekod teepeal ringi jooksid või sisalik uimas põõsaste vahel. See oli tõsiselt imeilus!

See on koht, mida ma südamest soovitan külastada, kui lähete Mehhikosse ning sinna piirkonda.
Kõik pildid on tehtud Dayan Kevi Esquiveli poolt (Instagram @dayankevi), kuna ma ei võtnud enda kaamerat kaasa.

_________________________________________

//First days in Mexico went realllllly slowly, even after first day I felt like I have been a month over there. In reality, the hotness didn’t allow us to sleep so we were already awake around seven o’clock and actually we were traveling a lot in these days.

First destination was Tulum, however, on the way there we came across with Cenote Cristalino, which was amazing place! I didn’t believe that there’s so beautiful place in this planet! We were swimming there for a while (even if the water was super cold), jump off the cliff and in the end drunk coconut milk. I still have all those pictures in my mind how beautiful it was there.

I really recommend you to visit it, if you go to that area. All pictures are made by Dayan Kevi Esquivel (Instagram @dayankevi), because I didn’t take my camera with me.

DCIM100GOPROGOPR4654.

DCIM100GOPROGOPR4663.

DCIM100GOPROGOPR4591.

DCIM100GOPROGOPR4655.

DCIM100GOPROGOPR4676.

DCIM100GOPROGOPR4713.

I WILL TRAVEL THIS WEEKEND

Tean, et mul on umbes 30-45 minutit aega, enne kui mu arvuti otsad annab.
Võtsin kohvi, panin Sigma mängima ning tulin istusin enda töökoha hoovi, kuna ilm Kopenhaagenis on meeletult hea ja hetkel tunnen, et soovin midagi kirjutada. Nii palju on toimunud mu elus, et ei teagi kust alustada..

See pole ime ilmselt kellelegi, et aeg liigub nii kiiresti ning see on pannud mind viimaselajal eriti mõtlema. Ma ei taha, et mu kõik päevad mööduksid üksluiset elu elades ning samuti ei soovi ma rutiini uppuda. Sellepärast olen ka teinud endale lubaduse, et iga nädalavahetus tuleb täis tegevusi (muidugi kui jõudu on) ning leides mingi huvitava ürituse, ma annan endast kõik, et sellest osa võtta.

Ma ei hakka valetama, möödunud päevad on mulle emotsionaalselt päris rasked olnud, kuid ma olen ääretult õnnelik ja tänulik inimestele, kes on mu ümber ning täidavad mu elu naeruga. Asi ei ole ainult selles draamas, mis möödunud nädalavahetus toimus, siin on juba rohkem asju taga. Kõige sellepärast tekkis soov kuhugi minna..

Homme toimub minu elu esimese firma suvelõpupidu! Algab piduliku õhtusöögiga ning jätkub tantsu ja tralliga. Laupäeval reisin enda kalli sõbrannaga Malmösse, Rootsi, kus veedame ühe päeva ning ilmselt ka jääme ööseks.
Miks mitte, kui see on kõigest tunni kaugusel Kopenhaagenist? 🙂
Mina igatahes ootan põnevusega ning veelgi enam tahan teiega kõike seda jagada.

DSC_0140

Sneak peek/picture by Lisa Feygala Berkovich


//I know that I have about 30-45 minutes before my computer turns off.
I took my coffee, put the Sigma band on play and sat in a yard of my working place, because the weather in Copenhagen is really good and I feel like I want to write something. So many things have been going on in my life and I don’t know even where to start ..

Time flies and I have been thinking about it a lot lately. I don’t like to live in a routine or stand by and doing nothing. Which is I made a promise to myself that every weekend I want to be as active as possible and if I find some sort of an interesting event, I will do my best to take part of it.

I’m not going to lie, the past few days have been emotionally tough for me, but I’m extremely happy and grateful to the people who are around me and fulfill my life with laugh. It is not about the last weekend’s drama only, there are some more stuff behind it.

Anyway, where I wanted it all to reach. Tomorrow will be my really first work’s summer party! Begins with a nice dinner and continues with some dance. On Saturday I will be traveling to Sweden with my dear friend, where we will spend a day or two.
Why not, if it is only an hour away from Copenhagen? 🙂
Anyway, I’m looking forward to it and of course I will share everything with you.

 

CITY FULL OF MEMORIES

Sellest on möödas aasta, mil kolisin Pariisi. Juba aasta!

Kas te ei jää kunagi mõttesse ning ainuke soov on kerida aega tagasi mingile imelisele perioodile?
Või kõnnite mööda tänavaid ja näete midagi, mis meenutab omakorda midagi teist?
Näiteks Kopenhaageni metroo meenutab meeletelt Pariisi metrood number 1! 😀
Mõte sellistele asjadele tekitab sellise kokkusurutud tunde sees..

Kes mäletab, siis kahtlesin sügavalt, et kas võtta see seiklus ette või ei, kuid lõpuks osutus see elu parimaks kogemuseks. Mõeldes nüüd tagasi, siis pean tunnistama, et ma kardaksin Pariisi tagasi minna. Asi ei ole tolles sündmuses, mis toimus novembris seal.. pigem selles, et miski pole endine.

Eiffel on küll samas kohas või Mona Lisa samas positsioonis.
Seda kogemust, emotsioone, inimesi ei anna ilmselt miski asendada. Selline tunne oleks, et minnes sinna hakkan esimese asjana enda inimesi otsima. Tahaks nagu kirjutada ühises grupis “mis täna plaanis?”
Ma keeraks aega tagasi ainult nende kuude pärast.


//A year ago I moved to Paris. Already a year!

Have you ever though about some past period and only wish you have is to turn the time back?
Or when something reminds you something else and that feeling inside of you..
For example metro in Copenhagen reminds me Paris’s metro number 1..

I was thinking I will make a mistake if I move to Paris.. I though I will not like it, but it was my best decision ever. That experience or people who I took from there with me…  Even right now, when I think about it tears come to my eyes.
Right now I would be scared to go back to Paris. It’s not because of the attack happened there, more because of my memories. 
Eiffel can be on the same place or Mona Lisa in the same position. I cannot take back that experience, emotions or people.. If I would go there, then I think I would start to search for those people or want to write in a group “what we’ll do today?”.. But the thing is, there’s nobody left for now.
I would do anything, to turn back the time..

DSC_0954 DSC_0949

28 days of the summer

28 päeva.
10 linna.
Langevarjuhüpe.
Road trip.
Veelaud.
Imeilusad rannad.
Skorpion.
Päevad täis naeru…

..Ma jääkski seda nimekirja jätkama.

On aeg liikuda juulikuusse, mil reisisin ringi Mehhikos. Kohati ei taha uskudagi, et see kõik läbi.. teisest küljest küsin endalt: “Kas ma tõesti käisin Mehhikos?”. Unistuste reis, mis toimus õigel ajal õigete inimestega.

Seiklust alustasin kolme Erasmus sõbrannaga Londonist ning maandudes Cancun’i, kus liitusid meiega teised Erasmused, kes ühtlasi olid ka Mehhiklased. Õnneks olime piisavalt targad ning pistsime lühikesed püksid käsipagasisse juba reisi alguses, kuna see, mis lennujaamast välja astudes meid ees ootas… uhhh…. Juuli Cancunis on kui ahjus olemine – mitte et mul oleks varasemaid kogemusi, heh. 🙂

DCIM100GOPROGOPR4224.

Mehhiklasest silmarõõmust tuleb eraldi juttu ning kõikidest emotsioonidest, peale viite kuud kohtumist..
Liikusime edasi Playa del Carmenisse, kus ööbisime järgnevad seitse ööd.. samal ajal reisides ringi just tolle linna ümbruses – rentisime autod. Nalja pakkus sõit Playa del Carmenisse, kuna meid oli seitse ja üks auto, mis tähendas aga seda, et kolm istusid ees ning neli taga ja kui politsei oli silmapiiril, siis ma vajusin vahekohta (ma istusin ees keskel).
Kõikidest kohtadest ja linnadest tuleb eraldi postitused, kuna pildi – ja videomaterjali ikka jätkub.
Siin aga pilt kõikidest inimestest, keda ilmselt hakkata üpris tihti järgnevates postitustes nägema. Kes tunneb ka ära, siis peale minu leiate pildilt kolm eestlast veel, kes liitusid meiega mingiks perioodiks.

DSC_0170

For English click more

(more…)

WILL IT END

Viimane pilguheit tekkinud pulmakleididraamale, et sellest saaks paremas meeleolus edasi liikuda.

Esiteks nagu blogimaailmas ikka – palju kõmu kommentaariumis – toon veidike selgust oma seisukohtade osas. Pole tarvis Triinu iseloomu üle arutleda – ta on imeline tüdruk nii seest kui väljast! See, et ta usaldas mind selle vähese kogemuse kõrvalt, te ei kujuta ettegi kui tänulik ma selle eest olen. Hoidsime koguaeg ühendus ning jagasime ideid. Tõsi, me ei saanud nii palju proovi teha kui ma soovisin, kuna elan välismaal, mis ilmselt oli üks peamisi vigu, kuid asi, mida ma ei saanud muuta – järjekordne õppetund. Kuna tegin sellist kleiti esimest korda, siis ma ei teadvustanud, kui suur töö mind ees ootab ja uskuge mind, seda annab võrrelda ühe terve kollektsiooniga. Ma tean, et võtsin noore disainerina võõras valdkonnas suure riski ja kui ma oleks seda kõike ette näinud, siis loomulikult midagi sellist poleks juhtunud – aga tarkused tulevad ikka tagantjärgi. Samuti olen pallljjjuuu kommetaare saanud, et kuidas mina kui disainer ei saanud aru, et lõige ei sobi. Minu ainuke siht oli, et Triinu kui klient oleks õnnelik ja kuna see oli tema soov algusest peale, siis minu koht ei ole oma arvamust peale suruda ja teiseks ausalt, ma arvasin samuti, et see lõige sobib talle, mistõttu ei saa süüd kellegi kaela ajada.

Teiseks on paljud sõna võtnud minu suhtumise poole pealt. Eilne oli täis emotsioone ning väljendasin end hetkeajendil, ilmselgelt, ma olen ka inimene. Leian, et astusin liiga kaitsepositsiooni, kuna disaineri jaoks on tema looming kui oma laps. Ma ei soovinud midagi halba kellelegi – kuigi mulje jäi veidike haavatud. Samuti on mu kahju, et Triinu pidi ärkama pulmajärgsel päeval ja tegelema sellise draamaga. Ta on üks siiramaid ja armsamaid inimesi, kellega tutvunud olen, just nagu te blogis näete teda!!! Ma ei leia, et ta tegutses ebaõiglaselt – see oli tema päev ja valik. Meie vahel ei ole mingit viha, see draama on tekkinud ei kuskilt. Olukorra algne teadmatus tekitas minus segadust ja teavitus tema abilistelt tekkinud olukorra kohta oleks aidanud. Nüüdseks on see pulma kõige räägitum osa, mille tõttu on aeg see unustada, et keskenduda rõõmuhetkedele. Abiellutakse korra ning olgem ausad, ta nägi imeline pulmapäeval välja.

Kõik osapooled on oma arvamuse avaldanud ja ka jälgijad sõna sekka öelnud. Tõestus, et nii palju kui on inimesi, nii palju on arvamusi, arvestades, kui seinast-seina olukorra üle arutleti. Kena oleks näha rohkem inimlikkust, mis kohati kommentaariumis kadus, kui läheneti personaalse “sõimuga”, mida ei tasuks anda ühe elusituatsiooni põhjal.

Ja viimaks, ma andsin endast parima ja on asju, mida oleks saanud paremini teha ning ma küll ütlesin emotsioonidest, et “raiskasin” aeg selle peale (mis nüüdseks kustutatud, kuna see ei olnud ka õige). Jah, oleksin tõesti saanud muule pühenduda, kuid samas see kogemus ja teadmine, mis ma sealt kaasa võtsin, oli seda väärt. Enne kui liigume edasi, SIIN on Triinu poolne arvamus ning ka pildid viimasest proovist.
Selle teema kallal edaspidine arutlemine tundub see-eest küll nagu aja raiskamine, seega liigume edasi Mehhiko reisipostitustele – siin on esimesed pildid!

DSC_0230DSC_0361 DSC_0404DSC_0245

THAT TIME

Okei, olen juba kommetaare saanud, et Malluka kleit on siiski ilusam.
Ma nõustun Teie kõigiga, kuid m
a tõesti andsin endast parima.

Iga asi, mis ma enda elus teen ma teen hingega, mistõttu mul oli kohati tunne, et hakkan ise abielluma.
See kleit oli mulle nii tähtis.
Kogu protsessi käigus meil oli Triinuga super suhtlus – olime algusest peale samal arvamusel kleidi osas ja muudatused mida pakkusin, läksid käiku (muidugi positiivses suunas).

Kleidi lõige oli valitud Triinu poolt.
Nädal enne pulmi otsustasime teha suurema puhvi alla – super, teeme ära. Harutasin kleidi lahti, ostsin kangast juurde ja õmblesin päevast päeva. Siis toimus tüdrukuteõhtu, mil Triinu hakkas natukene kahtlema kleidi lõikes. Otsisin kohe kodust pärlikesed välja, et natukenegi tolle kleidi moodi saaksin teha ja rohkem uhkemaks (ei läinud too käiku, kuna ei tulnud otsust, mida teha).

Ühesõnaga kleit kindlasti ei olnud profesionaalsel tasandil – see oli siiski mu esimene pulmakleit.

Muidugi halb tunne on nüüd, et ei suutnud seda õiget tulemust välja tuua, see oli vaid lõige mida mult telliti. 

Ma ei taha, et keegi võtaks midagi halvasti – ma ei ole kellegi peale vihane või pahane jne.

And again.. Ma täitsin vaid enda lubadust ning mida Triinu soovis, mis kahjuks in the end ei sobinud, kuid andsin endast parima. Nagu mõned juba kommeteerinud, siis saan Triinus ka aru, sa ei abiellu iga päev. Again, keegi ei ole kellegi peale vihane või pettunud!

14088768_1271896209487705_1893557573_n

TRUTH – WEDDING DRESS

Ma olen saanud juba õnnitlusi ilusa pulmakleidi eest, samuti on ka inimesed, kes küsinud “miks Triinu kandis Malluka kleiti?”. Selgitan olukorda, kuna saan palju küsimusi ja uurimisi. Truth is, enda kleidi andsin teisipäeval üle, kuid see millega Triinu abiellus ei ole minu tehtud ning ma ei teadnud sellest midagi. Teadsin ainult, et peale tüdrukuteõhtut Malluka kleiti kandes hakkas Triinu kleidi lõikes kahtlema – Malluka kleit läheb laiemaks naba alt, minu kleit läks pepu alt.

Ühesõnaga, teadmiste poolest olen samas olukorras kui teie..
Ma loodan, et varsti saan viimaseid kleidi pilte näidata ka Teile ning rääkida olukorrast täpsemalt, kui ise tean rohkem.

Pildil vasakul pruutkleit, mida tegin ja paremal, mis oli inspiratsiooniks võetud.


//I have got already some congrats from people about the wedding dress, but also questions “why it was somebody’s else?”. Truth is, I gave it to her on Tuesday, but she started to think that the cut should be different, three days before the wedding.

I hope I can give a little deeper overview soon, when I know also more what’s going on.

Left one is the one I made and right what was the inspiration.dress

GOING BACK TO DENMARK

Õiges ajas ma istun hetkel lennukil, kuna see on automaatselt postitatud 😀

Kuid tegelikult, täna esmaspäeva õhtul, ma jooksen siin enda riietega ringi, mõeldes mida mitmeks kuuks nüüd Taani kaasa võtta. Nimelt kolin tagasi Taani, Kopenhaagenisse, ning seekord ma järjekordselt ei tea, kui kauaks.
Olen seda mitmeid kordi öelnud, et elan semestrite kaupa, kuna plaanid tulevikuks ilmselgelt puuduvad, isegi kui ideid jagub.

Mis edasi Kopenhaagenis?

Alustan tööd projekti juhina, jätkades viimase projektiga ning alustades uuega (kui aeg õige siis räägin ka teile).
Uus projekt on ka minu lõputöö põhimõtteliselt, ehk siis kaks kärbest ühes.

Kuna lõpetan ülikooli jaanuaris, siis see tähendab, et ma kohe magistrisse edasi ei lähe (kuid muidugi plaanin Septembris).
See kõik tähendab, et peale jaanuarit Birgit reisib maailmas ringi, võtab endale aega, teeb mida tahab ning ilmselt paariks kuuks olen ka täiskohaga tööl Taanis – millegi eest pean saama ju reisida ka.

Tahtsin ainult rääkida sellest, et lähen Kopenhaagenisse nüüd, kuid lõpetasin ilmselgelt rääkides enda “järgmise semestri” plaanidest.
Ühesõnaga nüüd teate ning varsti hakkangi ülikooli pabereid ajama.
Nii Taani, kui ka välismaale – kahjuks endiselt mitte Eestisse. Üks päev tulen tagasi. 🙂


//Actually I’m sitting on the airplane right now, it’s just automatic post 😀

When I made that post, it was Monday night (actually-actually right now), I’m running around with my one suitcase and many clothes – what should I take with me? I know that I will be in Copenhagen for sure for next 4-5 months, but since I will finish university on January, then I will not continue right away. I will take that time for traveling, relaxing, working maybe full time etc. 

What I will do in Copenhagen now?

I will work as a project manager and in the same time write a thesis
– which is actually connected to my new project.

I will continue with university from September on and I have several ideas where or what. I just need to sit down and get better overview of everything. I’m anyways planning my life by semester, haha.

home